2. kuu 🇺🇸

Tervitused! 🐤

Teine kuu on möödunud ehk aeg vahepeal toimunust kokkuvõte teha. (Vahepealne filosoofiline postitus ilmselgelt ilmavalgust ei näinud… Võib-olla millalgi tulevikus. 😁) Igatahes:

22. septembril, pühapäeval algas minu jaoks teine kuu Pennsylvanias, USAs. See päev oli nii mõneski mõttes eriline: alustades kasvõi pisiasjaga, et esimest korda siin viibitud aja jooksul sain hommikusöögiks midagi muud kui maitsetuid Cheeriose-laadseid krõbinaid… Kõlan arvatavasti väga dramaatiliselt, kuid tegelikult pole olukord üldse nii hull. 😛 Olen lihtsalt harjunud vähe kirjuma valikuga: võileib või krõbinad või puder või smuuti või keedu- või praemuna või omlett või pannkoogid jnejne. Mu vahetusperes mitte ei sööda lihtsalt iga hommik krõbinaid, vaid iga hommik täpselt samu krõbinaid… 🥣 Kuid ütlus, et kõigega harjub, tundub vett pidavat, sest nüüdseks on nende krõbinate söömine lausa meelepäraseks saanud. 😃 (Eestis vast mõtlen mitmekesisele toitumisele uuesti… 🍲) Igatahes, tol hommikul ootas mind ärgates üllatus. Vahetusisa serveeris uhke hommikusöögi: juustu-munapuder, kartuliribad, vorstikesed ja glasuuritud kaneelirullid! 😋 Nüüdseks olen taolist hommikusööki veel mõnel korral saanud, kuid pidasin vajalikuks esimest korda mainida, sest enne seda tundus mulle üsna uskumatu, et selles peres hommikuti nii üksluine menüü on… Sellega päeva lõbu alles algas, sest õige pea sõitsime Cranberrysse peretuttavatele Steve’ile ja Conniele külla. Kohtusime nendega itaalia restoranis nimega Luciano’s ja ohh.. seal söödud spinaticalzone oli üks parimaid roogasid, mida eales maitsnud olen! 🤤 Peale söömist tutvusime nende naabruskonnaga, milleks on imearmas hoolitsetud elamurajoon. Rajooni keskel paikneb uhke clubhouse, mis kõikidele antud rajooni elanikele tasuta kasutamiseks ja sisaldab muu hulgas nt kööginurka, jõu- ja kinosaali jne. Kõik on väga uhke ning looduse mõttes justkui keset parki. 😍 Cranberry asub Pittsburghist umbes 40-minutilise autosõidu kaugusel, ehk otsustasime seal ka ära käia! Kesklinnast sõitsime läbi ja pilvelõhkujate vahel pikemalt ringi ei jalutanud, kuid eemalt nautisime vaadet küll – esimene suurema linna külastus mu vahetusaastal, yay! 🏙️ Sõitsime 1877. aastal ehitatud funikulööriga ning suundusime tagasi Cranberrysse. 🚡 Veetsime natuke aega lihtsalt Steve’i ja Connie korteris ning päeva lõpetuseks läksime varem silma jäänud The Milk Shake Factorysse. Tuli välja, et antud koht oli uhiuus ning tol päeval tegelikult avatud vaid valitud seltskonnale (avamispidu vms), kuid meid lasti sellegipoolest sisse ning saime mõnusa magusalaksu. 🍦 Sõin palju ja nägin pilvelõhkujaid – mida enamat ühelt päevalt tahta? Ahjaa, ilm oli imeilus ja temperatuur 30+ °C ka!

23. septembril oli minu kalli Haidekese sünnipäev! Ärge arvake, et hakkan siin kõikide armsakeste sünnipäevi üles märkima… Lihtsalt Haide sünnipäeval tegin oma vahetusaasta esimese (eestikeelse) kõne! Ja – nii imelik kui see ka ei tundu- juba vaid kuuse pausi tõttu oli alguses natuke imelik oma emakeeles rääkida! 🥳📞

24. septembril ühinesin kooli kirjutamisklubiga. ✍🏻 Peamiselt seetõttu, et endale teisipäevase Tutoriali (15-minutiline paus keset päeva) veetmiseks koht ja seltskond leida… 😝 Klubi on õpilaste endi juhitud, ehk väga mõnus ja rahulik õhkkond ning ega keegi midagi tegelikult ei nõua ja värki. Kui klubiga ühinesin oli neil parajasti käsil projekt, mille jaoks nad olid eelnevalt paberilipikutele väiksed olustikukirjeldused koostanud, need kokku voltinud ja kotti pannud ning siis iganädalaselt kõik endale ühe võtnud. (Vähemalt selline oli plaan… Ma ei tea, kui paljud seda reaalselt järgisid, kuid mu esimesel päeval klubis oli pool juttu eelmisel nädalal tõmmatud kirjelduse järgi koostatud vaid mu vahetusõel Hope’il ning paljud klubi liikmed ei ilmunud kohalegi… Ka mina võtsin kotist ühe lipiku ning kirjeldus oli taoline: “Leidsid enda tagaaiast dinosauruse, kuid kardad, et ema saab teada. Mida teed?” 🦕 Teema tundus jabur ning fantaseerimine ja lugude loomine üleüldiselt pole tegelikult mu tugevaim külg (mulle meeldib kirjutada, aga pigem arutlevalt vms), kuid paaril õhtul üritasin sellegipoolest midagi kirjutada, et lihtsalt oma inglise keelt parandada ja mõttemaailma avardada. Ega ma seda lugu kunagi lõpetanud ning järgneval nädalal oli mul kirjutusklubi ajal vist üldse midagi muud käsil, kuid vähemalt oli mul tegemist, kui mõnel õhtul väga igav hakkas…) Nüüdseks on antud projekt ununenud ning käsil mingi võistluse jaoks 100-sõnaliste minisaagade kirjutamine. Mis tuletab mulle meelde, et kui osaleda tahan, siis tähtaeg on sel teisipäeval… Oih. (Uuendus: ma ei osalenud. 😆) Igatahes: selle klubi “juhid” on mu vahetusõde Hope ja hea sõbranna Grace ning ka kõik ülejäänud liikmed ja juhendav õpetaja väga vahvad. Ma pole ainus, kes seal põhimõtteliselt lihtsalt aega veetmas käib ehk Ärge minust liiga halvasti mõelge! 🤭 Sel õhtul käis meil külas mu vahetusisa õpilane Megan ning sõime lasanjet (mu vahetusema versiooni sellest roast küll keegi ei ületa!) ja õunakooki vaniljejäätisega. 🤩 Mainin antud visiiti seetõttu, et minu arvates on siinsed õpetaja-õpilase suhted üsna märkimisväärsed: kui tihti Eestis professorid oma õpilasi õhtusöögile kutsuvad? 👨🏻‍🏫

26. septembril ilmus selle õppeaasta esimene koolileht! 🗞️ Seda müüakse vaid dollari eest ning kaasa saab maiustuse! Ma sain brownie! 🍪 Leht oli päriselt huvitav ning lugesin selle peaaegu otsast lõpuni läbi (v.a. spordiuudised 😏)! Ka vahetusõpilastest oli tibatilluke artikkel… 😄

27. septembril sõitsin esimest korda kooli ja koju koolibussiga, sest vahetusema auto oli paranduses. 🚌 Imeilus päiksetõus oli ja kogu teekond üleüldiselt väga maaliline: udulooriga kaetud künkakesed ja põllud jne! 🌄 Kartsin, et me ei mahu hästi peale, sest ei sõida tavaliselt bussiga, kuid buss oli nii kooli kui koju sõites pooltühi. Lükkan siinkohal ümber ka kuulujutud, et koolibussis on palav ja lärmakas… Vähemalt minul on siiani õnneks läinud! 💛 Vaid see oli negatiivne, et pidi veidi varem ärkama ja peale tunde kiirem olema ning 10-minutilise teekonna asemel oli see umbes pooletunnine (sõitsime ringiga), kuid hommikul nautisin sõidust iga minutit, sest vaade oli lihtsalt vapustav ning tagasiteel pani bussijuht meid maha sõna otseses mõttes maja ees, ehk positiivsed küljed tegid negatiivsed igal juhul tasa! 😃

28. septembril olin Hope’iga mõned tunnid kahekesi kodus, ehk saime viimaks ometi wifi sisse lülitada! 📶 (See on muidu väljas, sest põhjustab vahetusemal peavalu… Ma pole päris kindel, kas seda usun, aga mida iganes. 🤔) Kuulasin esimest korda kuu aja jooksul enda koostatud playlisti (mitte ei sõltunud teiste muusikamaitsest) – nii mõnus! 🎧 Õhtul käisime lähedalasuvas hiinakas, kühveldasime sealsest bufeest karbitäie toitu kaasa ja sõime kodus. Lugesin eelmisel aastal kellegi blogist, et USA hiinakad pole Eesti omadega võrreldavadki, mistõttu pean siinkohal selgeks tegema: ilmselgelt on USA suur ja lai ning piirkonnad erinevad, sest minu hiinakaelamus oli suurepärane! 🍜😋

29. septembril oli esimene kord, kui füsa õps kohale ei ilmunud (nüüdseks on seda vähemalt 5 korda juhtunud, ta lihtsalt sebib end igale võimalikule väljasõidule kaasa ja hülgab meid 😒). Mainin seepärast, et iga kord kui ta puudub läheme lihtsalt raamatukokku istuma ega tee 85 minutit mitte midagi… Meil pole kunagi asendusõpetajat ning vaid ühel korral vaevus Mr Korb (füsa õps) enne lahkumist tunnitöö tahvlile kirjutada. 🙄

1. oktoobril oli väljas 30°C! OKTOOBRIS! 🤯 Ilusa ilma nautimise asemel käisime õhtul vahetusõe ja -emaga mallis shoppamas. Läksime seetõttu, et kuulsime, et Forever 21 taotleb pankrotti ning lootsime suurtele allahindlustele, kuid isegi allahinnatud tootede hindu on Thrifty Threadsi (kaltsukas) omadega südantlõhestav võrrelda ning paljud asjad olid üldse tavahinnaga. 🤑 Jah, Forever21l on finantsprobleeme, kuid (meie kahjuks) nad lõplikult uksi sulgeda ei plaani… Mis me siis tegime? Tühjade kätega ju lahkuda ei taha (paha Triin, vaene loodus! 😠) ehk otsustasin osta midagi, mida “vajasin”: umbes 12-eurosed H&Mi baleriinad Homecominguks (kaasa olid võetud vaid kontsad ja ma ei suutnud end neid kandma sundida ning baleriinade eest rohkem maksma ei nõustunud, ehk nii ta läks). 🥿 Lisaks peatusime Auntie Ann’s vesikringlikäru (pretzel on eesti keeles vesikringel, et te kõik teaksite 🤓) juures ning ostsin suhkru-kaneeli vesikringlinagitsad (rahulikult uusi sõnu loomas) ja glasuuri, millesse neid kasta. OH. MY. GOSH. Kui maitsev!! 🤤 P.S. Ameeriklastel (vähemalt siinsetel) üldse mingi vesikringlihullus – iga päev igalpool näen kedagi mingit versiooni vesikringlist (appi kui väärakas see sõna on) söömas… Kas nad peavad end sakslasteks vä? 🥨 P.S.S. Nad müüvad siin LOOMAPOES KOERI! 😱 Appi kui õudne!! Mitte et ma arvaks, et küülikute või väiksemate näriliste puurides hoidmine väga humaanne on, kuid kutsikad loomapoe vaateaknal on küll täiesti ennekuulmatu! Ko-hu-tav!! 💔

3. oktoobril käisin oma vahetusaasta esimesel väljasõidul. 🚌 Tegemist oli College Touriga ning kuigi olen üsna kindel, et lähen ülikooli Eestis, tundus mõte USA kolledžeid lähemalt näha väga põnev. Käisin Mercyhurstis ja Penn State Behrendis (seal töötab mu vahetusisa ehk olin hoonet väljast varem näinud). 🎓 Mercyhurstis istusime esmalt ühes ruumis ning kuulasime praeguste eri valdkondate õpilaste ja õpetajate muljeid; seejärel toimus ringkäik, mille jooksul nägime muu hulgas näiteks ühiselamuid, milles üliõpilased elavad ning lõpetuseks sõime koolibufees lõunat. Valik oli meeletu ja imemaitsev! 😋 Koolihoone oli superarmas ning inimesed väga sõbralikud ja vastutulelikud. 💚 Penn State Behrendis toimus vaid ringkäik ning tutvusime peaasjalikult õpperuumide, laboratooriumitega. Mõlemad koolid on uhked ja hea mainega, kuid (vahetusisa kurvastuseks) eelistaksin vist tänu isiklikumale lähenemisele ja (pealtnäha) rahulikumale õhkkonnale Mercyhursti… ☺️

5. oktoober oli väga mõnus laupäev. Käisin vahetusvanematega Eries ning sain tänu sellele esimest korda juba laupäeval fotograafia kodutöö tehtud (muidu jätsin alati photoshootid viimasele hetkele ehk pühapäeva pärastlõunale, oih). 📷 Peale seda käisime Wegmansis, mis on ameerikalikult hiiglaslik poekett. Mainin seepärast, et kuigi olin selleks ajaks juba mõnda aega vahetusaastal olnud ning tegelikult ka enne vahetusaastat USAs käinud, mõistsin tol päeval, et mind ikka veel hämmastavad siinsed poed. Wegmans eriti. Sealt leiab ilmselt kõike, nagu Walmartistki, kuid mis mulle eriliselt silma torkas oli see, et pood on oma suurusest hoolimata hubane; erinevad saared (pitsad, juustud, puuviljad jne) selgelt eraldatud ning keset poodi ka bufee, söömisala. Üle terve poe liigub palju-palju rõõmsameelseid töötajaid, kes pakuvad midagi uut ja huvitavat maitsta, on jutukad ja entusiastlikud. Meie proovisime nt Moondrop Grapese, mis on GMO ja muu tehislikuta aretatud seemneteta väga magusad piklikud viinamarjad! 🍇 Millalgi varem ostis Eric (vahetusisa) koju samade aretajate Cotton Candy Grapese ning, noh, uskumatu, et naturaalselt nii identselt suhkruvati maitset jäljendada on võimalik! 😮 Raske on tolles poes viibides tekkinud tundeid sõnadesse panna/selgitada, miks pidasin vajalikuks poeskäigust kirjutada, kuid sel päeval jõudis mulle kohale, et valik on tõepoolest MEELETU ning töötajate sõbralikkuse tõttu õhkkond nii nauditav, et tundsin ausalt, et võiksin terve päeva toidupoes(!) ringi uudistada ja ikka ei saaks küllalt… Oh seda Ameerikat. 🛒 Koju jõudes vaatasin Joy (vahetusema) ja Hope’iga “Christopher Robin”it, mis on lihtsalt no-appi-kui-armas film; õhtusöögiks sõime burgereid ja päeva lõpetasime tagaaias lõkke ääres istudes. 🧸🍔🔥

7. oktoobril oli mul koolis väga huvitav vestlus Titoga. Ma ei oska päris kindlalt selgitada, kes ta selline on, aga põhimõtteliselt on tegu ühe rõõmsameelse vanamehega, kes meie koolis igasuguseid remonditöid teeb. Olin teda varem korduvalt kohanud ning koridoris tervitanud, kuid tol päeval peatas ta mind pikemalt. Tito mäletas, et olen vahetusõpilane, kuid nimi ei meenunud. Ütlesin siis oma nime ning järsku hakkas ta mulle rääkima, et Jumalal on minu jaoks palju asju plaanis jnejne. Olin üllatunud ja segaduses, sest tegelikult oli näitlemise tund pooleli, kuid tema muudkui vatras Jumalast ja sellest, millal Jumal ta ellu tuli jnejne. Kuulasin Tito viisakalt lõpuni (sest meil tegelikult ei toimunud tunnis midagi, olime asendusõpetajaga) ja astusin klassi. Tean, et maailmas (ja USAs eriti) on palju üliuslikuid, mistõttu ei jahmatanud mind möödunud vestlus kuigivõrd, kuid klassi sisenedes tabas mind uus jahmatus. Minuga hakkas rääkima meie asendusõpetaja, kes uuris murelikult, ega Tito liialt pealetükkiv olnud ning tegi selgeks, et ma antud vanameest tõsiselt ei võtaks ja et religiooni koht pole koolis – seal otsitakse probleemidele loogilisi, mitte üleloomulikke, seletusi. Nõustun viimasena mainitud mehe seisukohaga täielikult, kuid minu jaoks oli üllatav midagi nii otsekoheselt usuvastast ameeriklase suust kuulda ja koos Tito “õpetusega” moodustasid möödunud vestlused eriti kummalise kogemuse. 🤨✝️

10. oktoobril oli esmakordselt Advisory (15-minutiline klassijuhataja tunni laadne kogunemine) ajal uudiste edastajaks õpilaste koostatud video (sealt alates on iga nädal uus video valminud, see tehakse tunnis nimega Media Arts). 🎬 Mulle lihtsalt niii meeldivad USA kooli mitmekesised võimalused õpilaste loomingulisuse arendamiseks ja projektid, mis siin ette võetakse. 😍 Koduteel teatas mu vahetusvend mind asjaolust, et koerad (ja loomad üleüldiselt) “ei lähe Taevasse, sest neil pole hinge”. MIDA? Vabandage väga, aga mis koht see selline siis olema peaks? Koerad = Paradiis! No ei taju mina seda religioonivärki, suht masendavalt kõlab hauajärgne elu vaid inimeste keskel/Jumala kõrval istudes… 🥴 (Vabandan siiralt, kui kellegi tundeid riivasin.)

11. oktoobril olid tunnid lühendatud, sest päeva lõpus toimus pep assembly (pep rally). (Koolipäeva lõpp neil siin väga fikseeritult kl 14:45 ehk kui vaja erakorraline üritus päeva torgata, tehakse seda tundide arvelt… Mitte et ma kurdaks 😄). Tegemist oli Homecoming nädalavahetuse algusega (reede) ehk õhtul ootas ees suur jalkamäng ning pep assembly eesmärk oligi koolipere ergutada, vaim valmis panna. 🥳 Pep assembly tähendas, et peale tunde kogunes kogu kool meie jalkastaadionile: Homecoming Court (5 paari lõpuklassist, kelle seast õhtul Homecomingu Kuningas ja Kuninganna valiti), Marching Band, cheerleaderid, mõned aktiivsemad õpetajad ja muud Homecomingu korraldajad olid platsil ning pealtvaatajad tribüünil. Kuninga-/Kuningannakandidaatidelt küsiti mitmeid piinlikkustekitavaid küsimusi (nt: “Millise õpetajaga sa abielluksid?”), nad mängisid mõne mängu (tantsuvõistlus, pimesi teineteise palliga loopimine, kiiruse peale vahukoorehunnikust kummiusside leidmine (suuga) jne) ning Marching Band ja cheerleaderid esitlesid oma kavu. 🎶 Tõden, et lootsin tugevamale koolivaimule, aga polnud viga (lihtsalt ameeriklaste kohta pisut nutune)… Publik polnud väga valju ning tantsuvõistluse ajal keeldusid pea kõik kandidaadid end liigutamast… 😒 Lisaks: terve nädal oli olnud Homecoming Spirit Week, mis tähendas ‘Merica Mondayd 🇺🇸 (soetasin vahetusaasta alguses ühe 25-sendise USA lipuga särgi, ehk kandsin seda ja puna-valge-siniseid Happy Sockse), Tie Dye Tuesdayd 🎨 (mul kahjuks pole ühtki tie dye eset (veel!), aga väga vahva oli kooli peal värvilisust märgata), VSCO Wednesdayd 😽 (oh appi… ma ei tea, kas Eestis ka olukord nii hull, aga siin nad oma Hydroflaskide (termosed) ja scrunchiedega küll täiesti ära keeranud), Tacky Tourist Thursdayd 🧳 ja Football Fridayd 🏈. Arvasin, et õpilaste seas on taolistest nädalatest osa võtmine populaarsem, kuid samas õpetajad jällegi üllatasid oma entusiastlikkusega… Ning noh, mis ma vingun – iga päev nägin ikkagi nii mõndagi õpilast päeva nimetuse järgi riietunult ning lühikesi lühkareid ja kleidimõõtu särke kandnud karvaste jalgadega VSCO poisse ei saa ma vist kunagi oma mälust kustutada… 🤦🏻‍♀️ Igatahes: siinkohal on mu Homecomingu kogemus pisut katkendlik, sest kurikuulsast jalkamängust jäin kahjuks ilma – mu vahetusisa oli juba enne mu saabumist kogu perele (mina k.a.) ühe laulja kontsertile piletid ostnud ning kuupäevad-kellaajad kattusid, ehk mul väga valikut polnud… 🤷🏻‍♀️ Tean vaid, et Homecomingu mängu muudab eriliseks tavalisest suurem õpilaste osakaal publikus, Homecoming Kuninga ja Kuninganna valimine ning ilutulestik; muu USA jalkaga seonduv on mul nüüdseks päris hästi kogetud – käisin pea igal mängul. 🎆 Tauren Wellsi kontsert oli üllatavalt vinge – tegemist on kristliku artistiga, nii et ma polnud päris kindel, mida oodata. Sain üllatuse osaliseks, sest kontsert oli korralik show, nautisin nii soojendaja Daviese kui Taureni etteasteid väga ning kuigi ma ei nõustu maailmavaadetega, mis sealse publiku kokku olid toonud, oli väga mõnus säärases kokkuhoidvas kirglikus keskkonnas viibida. 💓 Lood olid kaasahaaravad ja – sõnadele tähelepanu pööramata – täiesti tavaliste poplaulude moodi. Ning – uskuge või mitte – ei puudunud isegi korralik tümps ja räpp! 🤘🏻

12. oktoobril jõudis kätte kauaoodatud Homecoming Dance. Hommikul toimus Homecoming Parade, millest võtsid osa meie kooli Marching Band, cheerleaderid ja Homecoming Court, vastavad esindajad Edinboro ülikoolist ning palju-palju muid kohalikke organisatsioone-gruppe. 🥁 Nägime Hope’iga vaid paraadi lõppu, sest otsustasime seda vaatama minna üsna spontaanselt ehk pärast unetundide täitumist ja Thrifty Threadsi erandkorras suletuna avastamist… 😁 Kuid pole hullu! Nägime päris kirjut seltskonda ning, kuna seisime üsna rahvatühjas kohas, asusime koduteele märkimisväärse kommisaagiga (neil siin komme marssijatel pealtvaatajatele möödudes maiustusi visata). 🍭 Kui olime mõnda aega oma komme muginud, saabus aeg end õhtuks valmis panna. Oh appi kuidas mulle ei meeldi end üles lüüa – no nii tüütu lihtsalt! Aga mis teha. Vähemalt olid mu kleit (internetist tellitud, umbes 20-eurone 😊) ja kingad väga mugavad ning soengu eest hoolitses Hope. Ning noh lõpuks on ju tore end enesekindlamalt tunda kogu selle meigikuhja all. Lihtsalt appi kui supervõlts ja… Okei, okei, see pole mu blogi mõte, arutame mõni teine kord. Kuhu me jäimegi? Ahjaa, õhtuks valmistumine. Sättisime end paar tundi, Joy (vahetusema) tegi meist tagaaias mõned pildid ning suundusime McKean parki. 📸 Teel võtsime peale Morgani; kokku oli meie grupis 10-11 inimest (üks liitus peale pildistamist, üks lahkus…). Meie seltskonnast teadsin varasemalt 4 tüdrukut, kuid nüüdseks saan ka ülejäänudega väga hästi läbi (nad on Seniorid ehk me ei puutu tihti kokku, aga vahel kooli peal ikka trehvame). 🥰 Plaan oli veeta mõnus tüdrukuteõhtu, kuid parki jõudes selgus, et eelneval õhtul toimunud jalkamängul oli mõnel tüdrukul lõbus hakanud ning nad veits skeemitanud… Hope oli maininud, et saab kehalises ühe poisiga päris hästi läbi ning kuna Megan tundis antud noormeest juba pikemat aega, otsustasid tüdrukud talle Hope’iga Homecomingule minemist reklaamida. Nii eriskummaline kui see ka pole saigi antud mõte teoks ning – usutavasti esimest korda Homecomingute ajaloos – “kutsus” (loe: pakkus end kaaslaseks) Tyler Hope’i endaga Homecomingule McKean Parki parkimisplatsil enne pildistamist, mõned tunnid enne tantsu. 🤣 Loomulikult Hope nõustus ning piltidel oli Tyler juba osa grupist. Kuigi mu kirjeldus kõlab ilmselt äärmiselt piinlikuna ning eks see olukord pisut oligi, oli Tyler tegelikult väga tore ja jutukas ja sai kõigiga superhästi läbi. 😝 Sain enne parki jõudmist aru, et meid pildistab vaid Megani ema, kes on fotograaf, kuid selgus, et kohale olid tulnud pea kõigi vanemad ning olime kaameratest ümbritsetud. No väga armas ju. Lihtsalt ootamatu. 🌞 Pildid tehtud, suundusime Max & Erma’s nimelisse restorani sööma – paljud nõustusid, et see oli õhtu parim osa. Kellele ei meeldiks süüa? Eriti veel niivõrd lõbusas seltskonnas? 🍟 Kui olime söönud, sõitsime viimaks Homecomingule. Tants algas ametlikult kell 20, kuid hilinesime maitsekalt. Homecomingu teema oli “Candyland”, kuid ega dekoratsioonidest väga välja ei tehtud, sest ruum (kooli võimla) oli põhimõtteliselt pime ning keskenduti ringi kargamisele ja karjumisele. 🎉 Teadsin, et mõne hetkega võetakse kontsad jalast (mistõttu ostsin madalad kingad 😉), kuid millegipärast kujutasin siiski ette (vähemalt õhtu alguseks) pisut “ballilikumat” (nagu teaksin, millest räägin) õhkkonda… Ei, inimesed ei käi Homecomingul vestlemas või viisakalt õhtut nautimas. Tuled on kustus, muusika mängib megavaljult ning kõik hüppavad ja lõugavad. Ning ärge arvake, et muusikavalik on kuidagi koolisobilik. Kõige viisakam laul oli vast Miley Cyrusi “Party in the USA” – sellel peol luges noorte muusikamaitse, mitte moraal. 🥳 Ehksiis jah. Õõtsusin, vehkisin kätega, hüppasin, karjusin. Õhtu lõpuks tundsin end päris vabalt. Tegime photoboothis vahvaid pilte ning nii see pidu läbi saigi. 🎊

13. oktoobril käisid meie juures hommikusöögil mu vahetuspere tuttavad Smithid. 🍳 Nende peres on ema, isa ja 2 kasutütart. Smithid elasid varem Edinboros, kuid kolisid mõnda aega tagasi Georgia osariiki ning omavad nüüd siinkandis suvekodu, millega hooaja lõpu puhul “hüvasti” jätmas käisid. Peale nende lahkumist läksin vahetusvanematega rattasõidule: ilm oli imeilus, 18°C, puud värvilised ja maastik vahvalt künklik! Sihtpunkt oli Mt. Pleasant, kuhu mind talvel suusatama viia plaanitakse… 🚵🏻‍♀️ Tagasi jõudes käisin Hope’iga naabruskonnas jalutustiirul: tegin fotograafia portfoolio jaoks pilte, Hope tutvustas mulle imelist kanaliäärset pargikest Nature’s Outlet, nautisime sooja sügispäeva. 🍂 Õhtul istusime vahetusperega tagaaias lõkke ääres ning tegime s’moresid. 🔥

14. oktoobril oli Columbus ja Teacher In-Service Day. Õpilaste jaoks tähendas see 3-päevast nädalavahetust, õpetajatel toimusid koolis koosolekud jne. Hommikupoole tegin Edinboros mõnusa jalutuskäigu ning pärastlõunal vaatasime vahetusema ja -õega filmi “Toy Story 4” – no ma ei tea, selle filmi puhul küll reegel, et “iga järjega kehvemaks” ei kehti, niii nummi! 🤠💕ä

15. oktoobril tuli mu inka klassi uus õpilane – tüdrukuid on nüüd tervelt 4! 👸🏻 Kuna Shelby jaoks oli terve kool uus, oli mul suht vahva end tutvustavas rollis tabada – ise vahetusõpilane! 😁

17. oktoobril sõime õhtusöögiks Olive Gardeni nimelisest restoranist ostetud Alfredo kastmega pastat. VAU. See oli VAPUSTAV!! Nii rikkaliku kastet küll ületada pole võimalik, usutavasti mu elu parim pastakogemus. 😋🤤

18. oktoobril toimus Penn State Behrendis Journalism Day. 📰 Sain sellest osa võtta tänu ajaleheklubisse kuulumisele. Meile jagati soovitusi nagu “tee kõigest pilte!”, “võta osa kooli ajalehe koostamisest!” ja – mis peamine – “ära kunagi iseennast tsenseeri!”. 🤓 Minu suure kire ehk õgimise seisukohast nii palju, et: meil pole terves riigis Starbucksi, kuid neil koolimajas eraldi 🤩 (muidugi ei jätnud ma võimalust kasutamata!); lõunasöögiks serveeriti pitsat, puuviljasalatit ja komme 🍕🍈🍫 (häid komme, Reeseseid-KitKate-Snickerseid jne) ning päeva lõpetuseks tegi meie õpetaja, ajaleheklubi juhataja tervele grupile jätsi välja 🍨 (tegemist oli imelise käsitööjäätisega ning noh nende “1 pall” annaks Eestis vähemalt 4 palli mõõdu)! 💗 Õhtul proovisin esimest korda elus šokolaadiglasuuris peekonit (MEGAHEA) 🥓 ning käisin kooli staadionil jalkat vaatamas. 🏈 Väljas oli kohutavalt külm ning kahetsesin langetatud otsust pea saabumishetkel, kuid tagantjärgi olen siiski õnnelik, et viimast mängu vaatama läksin, sest vaevalt mind miski kunagi tulevikus Ameerika jalgpallile kaasa elama kutsub (laivis, telekast olen seda veel nii mõnelgi korral näinud). Ning noh, poolajal esinenud Marching Bandi nautisin isegi jäätudes. 🥶🎷

19. oktoobril käisin hommikul Hope’iga Thrifty Threadsis. Võib vast väita, et peale Paavli tasuta hoovide ei ületa selle kaltsuka odavust ükski koht, ehk otsustasin võimalusest viimast võtta ja lahkusin poest julge sammuga talvele vastu astudes prügikotitäie soojemate pluuside, pusadega. 🛍️ Õige pea oli Hope’il aeg tööle minna ning mina asusin vahetusvanematega (vahetusvennal Nathanaelil olid iga laupäev Marching Bandi võistlused ehk olime kolmekesi) Erie poole teele. Peatusime nende peretuttavate juures, kelleks on imetore 3-liikmeline mustanahaline noorpere. Vanemate nimesid ei nimeta, sest ma ei taha õigekirjaga eksperimenteerida, aga julgen väita, et Breston on üks armsamaid rahulikemaid väikelapsi sel maamunal! 👼🏾🥰 Läksime kõik koos Brown’s Farmi imelisele jalutuskäigule kauneid sügisvärve nautima. 🍁 Õhtul sõin Brestoni ema tehtud Red Velvet kooki ning – OH MY – tegu oli kõige mõnusama konsistentsiga küpsetisega, mida ma eales maitsnud olen! 😍 Teate mis? Saladus oli selles, et muna asemel oli kasutatud linaseemneid! Lihtsalt vau. 😲 Veganlus, siit ma tulen! (Just kidding, McDonald’s on elu! 🐓🍟😏) Muidugi oli koogi maitse ka SUUREPÄRANE! 😋

20. oktoobril oli minu viimane fotograafia tunniks nõutud photoshoot (teen millalgi eraldi postituse, kus jagan mõnd valminud tööd), milleks oli portreefotograafia. Modellina kasutasin oma vahetusõde Hope’i. 👩🏻 Oktoobrile ebaloomulikult oli väljas 20°C (kõik kohalikud väidavad, et neil siin Edinboros tavaliselt selleks ajaks lumi maas!) ning ilm igas mõttes vaimustav! 🤗 Veetsime pildistades 2h – alustasime kodutänaval ja lõpetasime eelpool mainitud Nature’s Outleti uskumatut ilu nautides. 🧡 Õhtusöögiks tegi Joy oma imelist lasanjet! 🤤

21. oktoobril möödus mul 2 kuud vahetusaastal. Midagi väga erilist ei toimunud, oli lihtsalt tore päev. Näitlemise ja lavakujunduse tunnis hakkasime viimaks lavakujunduse poolega tegelema, ehk valmistasime oma viimaseks projektiks taustasid 🖼️ (kunangi eraldi detailsem postitus 1. veerandi tundidest!); jäime Hope’iga erandkorras peale tunde ajalehe toimetamisega abistama 👩🏻‍💻; koju jõudes ootasid Thani tehtud supermaitsvad No-Bakesid 🍪 (pean neid tegema hakkama, appi kui heaaad!); käisime raamatukogus, kust laenutasin 4 teost 📚 ning päeva lõpetuseks vaatasime Hope’i ja Thaniga mõtlemisainet pakkuvat (ainult mulle meeldis 😆) filmi The Lady in the Van”.

Vabandan väga, et nii harva blogin ning et viimaks blogides nii palju infot ühte postitusse surun, kuid kuigi ma enda arvates pole siin väga tegus, blogimiseks ikka aega ei jää… Tahaksin midagi muud väita, kuid usutavasti jagan enamiku pilte alles vahetusaastalt naastes või üldse ainult Instagrami/Facebooki vahendusel. Tänud kannatlikkuse eest! 💞

Helgeid mõtteid tumedasse novembrisse! 🎇
Triin