3. kuu 🇺🇸

Heips! ☃️

Vau. Juba 3 kuud Põhja-Ameerika mandril maandumisest möödunud. Aeg lendab! 🤯

Enne vahetusaastat toimuvatel üritustel räägitakse pidevalt 3 kuu möödumisest kui mingist maagilisest piirist: see on aeg, mis kulub, et vahetusriigi keel suhu saada. Eee… Ei? Selles mõttes, et kui need, kes täiesti uue keelega riiki õppima lähevad kolme kuuga vabalt räägivad, siis tundus mulle loogiline eeldada, et inglise keel on selle aja möödudes ladus ja perfektne… Umm, ei. Võib-olla mul lihtsalt aeglane areng või midagi, aga minul küll nii kiiduväärt seis pole. Muidugi räägin vabamalt kui saabudes, aga endiselt pole tempo kohalikega võrreldav, aktsent on märkimisväärne ja perfektsusest asi kaugel. Ehk siis… Piinlik hakkab, kui mõistan, et pole nullist uut keelt õppima hakanud vahetusõpilastega võrreldes oma 9-aastase põhjaga just kuigi palju kaugemale jõudnud… 😏🗣️ Okei, sain mure kurdetud. Mis positiivset toimunud on?

Peaaegu leidsin endale kutsad, kellega jalutada… (Mu vahetuspere koerakasvatusmeetodid on kergelt kaheldava väärtusega, ehk nende endi koer nt väljas ei käi jne.) Ühel naabrinaisel oli oma lemmikutega selline lugu, et kuna tal tegelikult nendega tegelemiseks aega pole, otsustas ta neist loobuda. Aga uus pere osutus veelgi halvemaks variandiks, sest mõne aja möödudes sai neilgi kutsadest kõrini ning endine perenaine oli sunnitud oma pisikesed tagasi võtma! 🤷🏼‍♀️ Kuna antud naisel on tihe töögraafik jne, pole tal oma koertega jalutamiseks piisavalt aega, mistõttu lubas mu kodune vahetusema teda aidata. Oleksin suurima heameelega kõik jalutamised enda kanda võtnud, kuid neil on mingi väga kindel graafik, mille järgi käiakse kutsudega jalutamas täpselt enne koolipäeva lõppu… 😒 Ehk siiani olen vaid korra sobival hetkel saadaval olnud ning nendega “jalutamas” käinud. Jutumärkides seepärast, et kõnealused kutsad on vanad ja tibatillukesed käekoti”koerad”, ehk neil tekkis soov tagasi kodu poole pöörata vaid mõnesajameetrise teekonna järel… 🙄 Üleüldiselt kehtib minu jaoks enamasti koerte puhul reegel, et mida suurem, seda parem (Kessu siiski Kõige parem!! 💗), aga parem nemad kui mitte midagi. 😜🐶

Ühinesin McLane Churchi noortegrupiga. 💒 Sest mind kutsuti. Ja grupp tähendab inimesi. Ja inimesed suhtlemist. Ning suhtlemine ja uute tutvuste loomine on vahetusaasta üks põhieesmärke. Lisaks tähendab noortegrupis käimine majast välja saamist, positiivsusest pakatavas seltskonnas kolmapäeva õhtute veetmist ning – mis kõige tähtsam – tasuta sööki! 😄 Noortegrupp koguneb kolmapäeviti kell 18:45-20:15: esmalt sööme; seejärel koguneme kõik suurde auditooriumisse, kus tavaliselt toimuvad esmalt mõned tervitus-/soojendusmängud ja mängib bänd, kõik laulame kaasa; peale seda jaguneme vanuse järgi gruppidesse, mida juhendavad mõned vabatahtlikud täiskasvanud, ning arutame antud nädala teemat (mina tavaliselt peamiselt vaatlen ja kuulan… või-siis näiteks eelmisel nädalal, kui teemaks oli “When Life Hurts”, tunnistasin ausalt, et kui grupikaaslased ‘uhkustasid’ kõik, et lahendavad probleeme palvetades või piiblit lugedes või kristlikke laule lauldes või midagi muud religioosset tehes, siis mina lihtlabaselt söön… tahtsid mu vastust, said selle 💁🏼‍♀️); umbes veerand tundi enne lõppu koguneme taaskord kõik suurde auditooriumisse, pastor Ben võtab teema oma nägemist mööda kokku, laulame veel mõne laulu ja läheme laiali. 📖🎶 Kuigi kirikus käimine on harjumatu ja võib-olla mitte mu maailmavaadetega just perfektses kooskõlas, on keset koolinädalat ühe õhtu kodust eemal veetmine värskendav ning grupis käivad inimesed kõik heatahtlikud ja uudishimulikud. Kõik on väga vastuvõtlikud ja mõistvad… Alles eelmisel korral tutvusin lähemalt pastor Beniga ning kui ta kuulis, et ma tegelikult ei käi Eestis kirikus jne, ei teinud ta teist nägugi, vaid lootis lihtsalt, et nad mulle “liiga veidrad ei tundu”. 😅 Tänu noortegrupis käimisele olen saanud proovida nt Walking Tacosid ehk purustatud Doritosid hakkliha, salati, juustu ja erinevate kastmetega ning maailma suussulavaimaid šokolaaditükkidega küpsiseid – yummm! 😋

24. oktoobril toimus ASSE Toetajate Otsimise Koolitus, millest minagi videokõne teel osa võtsin. 📲 Pole kindel, kas minust reaalselt kasu ka oli, sest kuigi soovitasin esimesel võimalusel alustada, tunnistasin, et minul isiklikult läks tänu imelistele inimestele toetuste kogumine suhteliselt libedalt… 🤭 See-selleks. Mainin kogu ettevõtmist tegelikult seetõttu, et ma pole väga kõnede inimene… Eriti veel VIDEOkõnede… Eriti veel VÕÕRASTELE… Kuid reaalsuses polnud kogemus üldse nii jube ning tõestas järjekordselt, et põhiline on lihtsalt igal võimalusel oma mugavustsoonist välja astuda, sest kipume ette muretsemisega probleemid tegelikkusest palju suuremaks mõetlema ning saame seeläbi iseendi suurimateks vaenlasteks… 😉

Lisaks hakkas esimese veerandi lõpp lähenema, ehk fotograafias oli tarvis portfoolio valmis saada… 📷 Kuna umbes poole veerandi peal hakkasid mitmed arvutid jamama (erinevad tunnis kasutatavad töötlusprogrammid ei avanenud jne), otsustasid kooli IT-mehed kõikide arvutite mälu pühkida ning probleemi nullist lahendada. Kõigepealt läks palju tunniaega meie fotode varundamisele ja hiljem, kui arvutid lõpuks korda saadi, pilve laetud failide leidmisele. Selgus, et kõik failid polnud alles või olid vigased ehk paljud pildid tuli kas uuesti töödelda või neile hoopistükkis asendus leida (mis samuti töötlemata oli). 😒 Kogu protsess võttis tohutult aega ning nõudis mitme päeva tehtud töö kordamist ja täiesti plaanivälist tegevust, ja seda lisaaega meil polnud. 🙄 Seetõttu olid veerandi lõppedes nii mõnedki õpilased (k.a. mina) ajahädas ja meie aitamiseks otsustas õpetaja lausa kahel õhtul 3h koolis istuda, et saaksime pärast tunde oma portfoolioga tegeleda! 🥰 Käisin mõlemal õhtul kohal ega poleks selleta õigeaegselt lõpetanud… Jagan antud kogemust seetõttu, et mind pani tohutult imestama mu õpetaja kannatlikkus ja pühendumus… Ta mõistis, et õpilased on ajahädas ning kuigi see polnud tema süü, otsustas ta oma vabast ajast koolis istuda, et soovijatele võimalus anda! ❤️ Nende õhtute korraldamiseks pidi ta kohe peale tunde oma lastele kooli ja lasteaeda järele sõitma ning seejärel taas kooli naasma, kella 17st 20ni klassis istuma ning õpilaste küsimustele vastamisele lisaks oma lapsi kodutöödega juhendama ja mingit kaasa ostetud õhtusööki sööma… Ja kõige hullem on see, et nii pikalt istus ta koolis vaid puhtast heasüdamlikkusest, sest loeb ju see, et õpilastel oleks võimalikult pikk ajavahemik, mille jooksul läbi astuda, mitte see, et temale ka veits hingamisruumi jääks õhtusse, eksole? 🤷🏼‍♀️ Selles mõttes, et miks öelda õpilastele, et oled koolis nt ühe lisatunni peale tavalise koolipäeva lõppu ning need, kellel lõpetamata töid ilmugu kohale, kui saab õpilastele lihtsalt oma suva järgi kohale ilmumist võimaldada? 🤦🏼‍♀️ Meil oli küll tabel, kuhu minejad end kirja panid, kuid keegi polnud kohustatud kellaaega valima ega kohalegi ilmuma, ehk reaalsuses istus klassis vaid paar-kolm õpilast ja ka ühegi õpilaseta oleks õpetaja seal kolmanda tunni lõpuni oodanud, sest äkki keegi ikkagi suvatseb kohale tulla… 😕 Selle tulemusel süttisid minu peas sellised mõtted: Miks on ameeriklased (vähemalt minu koolis) nii süüdimatud ja tänamatud, võttes imelisi õpetajaid enesestmõistetavalt? Ning miks Eestis, kus õpilased on palju viisakamad (vähemalt minu arvates), pole just palju õpetajaid, kes puhtast vastutulelikkusest sääraseid heategusid teeks? Kas probleem on tõepoolest vaid palgas? Ja head lapsed ikkagi kasvavad vitsaga? Tundub, et austama õpib vaid hirmus elades… 😔

25. oktoobril toimus vahetusõpilastele suunatud väljasõit Pittsburghi. 🏙️ Kuna meid on vaid 3 (Eesti 🇪🇪, Vietnam 🇻🇳, Hispaania 🇪🇸), saime kõik 2 sõpra kaasa kutsuda ning grupi juhendajate poolt olid veel nii mõnedki aktiivsemad ja maailma tundma õppimisest huvitatud õpilased kaasatud. Sõitsime Monongahela funikulööriga 🚡 ning uitasime mööda Stripi naabruskonda (kõlab päris põnevalt, kas pole? 🤪). Tegemist on kireva turupiirkonnaga, kust leiab midagi igale maitsele ja igast maailmajaost. 🗺️ Meil oli aega vaid umbes 1,5h, mistõttu nägin mitmeid eksootilisi kaupu vaid poodide akendelt, kuid mu vahetusisa mainis kord, et ehk läheme kevadel sinna tagasi, seega loodan südamest, et ta oma sõna peab ja saan rohkem maitseid järele proovida! 😃 Sel korral sõime minidonuteid (minu omad olid pumpkin spice cheesecake ja OREO cheesecake! 🤤), ostsin ühest Aasia poest erinevaid maiustusi 🍬 ja selle eest toidukärust maitsvaid nuudleid 🍜, My Sweet Lilly nimelisest pagaripoest küpsise ja baklavad(!) 🍪 ning GrandPa Joe kommipoest karbitäie komme! 🤩 Ilmselgelt möödus üks minu lemmikpäevadest, sest süüa (eriti suhkrut) ma ju AR-MAS-TAN!! 💗 Hiljem käisin veel ka vahetusvanemate ja ühe nende tuttava vanema meesterahvaga Cracker Barrelis söömas ning proovisin esimest korda lõunapäraseid toite nagu turnip greens ja mõnusalt soolased kohevad biscuitid moosiga. 😋

Fotograafia polnud ainus tund, milles veerandi lõpu puhul suurem projekt oli, ehk näitlemise ja lavakujunduse tunnis võtsime samuti midagi uhkemat käsile. 🎭 Kuna mul on endiselt õhkõrn lootus, et ehk millalgi saabub hetk, mil suudan end piisavalt kokku võtta, et kõikidest tundidest, mida oma vahetusaastal võtan, lähemalt rääkida, kirjutan praegu vaid põgusalt. Meie lõpuprojektina tegime Halloweeni-teemalised näidendid, mida kahes algkoolis lasteaia- ja 1. klassi lastele esitamas käisime. 🎃 Kogemus oli imevahva ja südantsoojendav! 💛 …kuid ka see projekt nõudis pisut tundidevälist pingutust, ehk esinemisele eelnenud laupäeval sai viimase lihvi andmiseks koolis siiski kogunetud. (Aga mul polnud selle vastu midagi, sest ega mul siin niikuinii midagi oma vaba ajaga pihta hakata pole ning nautisin näitlemises oma kaasõpilaste seltskonda täiega! 😜)

Ühel õhtul käisin oma kooli Vocal Jazz ansambli kontsertil 🎵; teisel oma vahetusvenna marching bandi viimasel esinemisel 🎺; esimese veerandi eduka lõpetamise puhul viis vahetusisa kogu pere Halloweenil imeilusasse Venango Valley Inni õhtustama (tellisin lihapasta ja maailma parimad bataadifriikad! ☺️) (olin veits pettunud, et trick or treatima ei saanud, aga enamus õpilaste arvates oli see liiga lapsik tegevus ning kuna mu vahetuspere antud ‘püha’ ei tähista, ei olnudki mul kellegagi minna… 😒); uue veerandi saabudes hakkasin kooriruumis lõunat sööma (suurem grupp, nii lõbus! 🥰); sain teada, et ameeriklaste arvates asub Eesti Türgi või Nigeeria lähedal või-siis (pärast kaardi nägemist) Prantsusmaa kõrval 🙄; õppisin, et USAs on esseed kirjutades kohustuslik teha midagi, mida Eestis iga hinna eest vältida tuleks – välja kirjutada sõnad nagu “sissejuhatuseks” ja “kokkuvõtteks” jne 📝; sõin esimest korda candy corni (meh) ja snickerdoodle küpsiseid (yummm) 😋; külastasime taaskord Cranberrys Steve’i ja Conniet (vaatasime jalkat 🏈 (kui põnev… vähemalt sai süüa! 🍿), mängisime lauamänge 🃏, sõime Cencsi’s Pizzerias 🍕 ja korraldasime nende naabruskonna clubhouse’i kinosaalis filmiõhtu 📽️); nägin viimaks “Printsessi päevikud” 👸🏻 filme ning mõistsin tänu sellele viimaks, et “Genovia” on koht, mida paljud Estoniana arvavad mäletavat ja seetõttu minust kuuldes tihtipeale ahhetavad, et “nagu Princess of ‘Estonia’? nagu selles filmis??” 🤣; vahetasin inkagrupi tase kõrgema vastu 🤓; õppisin kooli ajalehte õiges formaadis paberile toimetama 📰; olin jälle koolilehes 😜(vahetusõpilastelt uuriti, mida Tänupühast teame 🦃); vaatasin esimest korda algusest lõpuni “Üksinda kodus” esimest filmi 🎅🏻 ja 3. kuu oligi möödas.

Selleks korraks kõik. Nagu juba traditsiooniks kujunenud, on postituse üles saamise hetkeks vaat’ et järgmine kuu läbi… Aga vähemalt lõpuks see ikkagi nägi ilmavalgust, eksole? 🤭

Imelist detsembrit kõigile! ❄️

Triin