4. kuu 🇺🇸

Neljas kuu algas väga “positiivsel” noodil… 🙄 Nimelt selgus 22. novembri hommikul mu vahetusema autosse istudes, et see keeldus käivitumast. Vahetusisa oli juba lennukis teel Floridasse ning koolibuss läinud, jalgsi kooli üle tunnine tee. Eriti nõmedaks tegi olukorra tõsiasi, et naabreid lahkumas nähes üritas mu vahetusema endast lehvitades ja hüüdes märku anda, kuid (samasse kooli suundunud) isa ja tütar lihtsalt ignoreerisid teda ning sõitsid minema… Kuna teema on isiklik, ei hakka ma siin üksikasjalikult arutama, miks nii on, aga mu vahetusema kohta olevat väga palju kuulujutte liikvel. Jagangi antud juhtumit seetõttu, et mind paneb – põhjustest olenemata – tohutult kurvastama kui väga ameeriklastele (vähemalt minu piirkonnas) teineteist taga rääkida meeldib. 🗣️ Jah, lapsed on rumalad ja julmad ning – kuigi mul on valus seda tõdeda – levitavad õelaid kuulujutte Eestiski, kuid halloo: täiskasvanud?? Kas pole mitte aeg säärastele mängudele lõpp teha ja endale muul viisil meelelahutust leida kui teineteist laimates? 🤷🏼‍♀️ Loomulikult ei ole ma kahjuks nii naiivne, et loota kõikide piirideta tingimusteta sõprusesse – igaühel on kellegi suhtes teravamaid hoiakuid – kuid kas nn täis kasvanud inimesed (mida varem seda parem muidugi) ei peaks mitte oma keelt hammustama, üksteist sallivalt kohtlema õppinud olema? Muidugi on taolised olukorrad nagu sel hommikul toimunu eelkõige kurvastavad, kuid minu silmis on need ka paratamatult naeruväärsed. Kuulujuttude lõksu langemine ja ignoreerimise kui õige “lahenduse” kasuks otsustamine ütleb inimese kohta niii palju, ning mul on sellistest lihtlabaselt kahju. 🤦🏼‍♀️ Loodan südamest, et minust ei saa iial täiskasvanut, kes pikemalt kõhklemata teiste õelate sõnadega nõustub ning lahkarvamuste arutamise asemel ignoreerida, probleemi eest põgeneda otsustab. Isegi kui tüli on isiklik (mis antud olukorras pole tõsi – ignoreerimine oli puhtalt kuulujuttude tulemus), kas poleks olnud normaalne ja täiskasvanulik üks naeratus näole manada ning kasvõi puhtast viisakusest mind ja vahetusõde-venda kooli visata? Isegi kui mu vahetusema oleks kohutav inimene, kas on vastuvõetav tema lapsed selle tõttu abita jätta? Minu arvates mitte. Mina loodan südamest, et Eestisse naastes ei pea ma mitte üht sääraselt jaburalt talitavat täiskasvanut kohtama❕Õppigem tundma elementaarset viisakust. Kui mõtteist ei anna vaenu eemaldada, kasvõi näidelgem, et maailm meie viha nägema ei peaks. 💙 … Õnneks oli üks kooliõde valmis meid esimese tunni lõpu poole peale võtma, ehk kooli minemata siiski ei jäänud. 😄 Nagu transpordiga seonduvast selleks päevaks juba küllalt poleks olnud, juhtus peale tunde koolibussile minnes niimoodi, et bussijuht ei tahtnud mind alguses peale lubada… Nimelt ei tundnud ta mind ära ning arvas, et üritan end valele bussile sebida. Lõpuks sai kõik ikkagi selgeks räägitud, kuid mulle tundus lihtsalt naljakas, et juba teist korda sama päeva jooksul pidin silmitsi seisma täiskasvanud inimese jonnakusega. Sest milleks lasta selgitada, kui saab lihtsalt esmamulje põhjal omad järeldused teha? Või – veel hullem – kuidas peaks küll üks täiskasvanu lapsele oma eksimusi tunnistama? 😏

24. novembril käisin vahetusõe Hope’i ja Vietnami vahetusõpilase Tinaga koolis “Cats” muusikali vaatamas. 😻 Us-ku-ma-tu millise taseme siin keskkoolid lavalaudadele toovad! Kostüümid, koreograafia, grimm, lavadekoratsioonid, valgustus, talendid – nagu professionaalne, ausalt! 🎭 Lisaks oli enne show algust ja vahepausil koridoris mitu müügilauda valmis seatud, kus muu hulgas müüdi snäkke ja oli võimalik tutvuda mõne kiisuga kohalikest varjupaikadest – kas pole mitte geniaalne?! 💕 Ei suuda oodata, et kooli Broadway Dinnerist (selgitan mõnes hilinemas postituses) osa saada! 🤩

27. novembril algas Thanksgiving break. 🦃Minu vahetuspere jaoks tähendas see reisi algust! Esmalt sõitsime kodust umbes 2h kaugusele Niagara jugasid vaatama. 🌊 Ilm oli vihmane ning nii tuuline, et isegi saju lakkades pritsis jugadelt niivõrd palju vett, et vaid hetkega said pealtvaatajad (k.a. mina) läbimärjaks. Kokkuvõttes oli kogemus külm ja märg, kuid muidugi tohutult võimas! 😍Õhtust käisime söömas legendaarses The Cheesecake Factorys. Neil on menüüs üle 250(!) valiku, ehk pole ilmselt üllatav, et need pole just parimad – kõike ei saa korraga hästi teha. 💁🏼‍♀️ Koogid olid aga imelised ning usun et seda iga viimne kui üks variant! 🤤 Ühe viilu hind on umbes 7/8$ ja kuigi see võib tunduda kallis, olime meie positiivselt üllatunud, sest tuttav oli rääkinud 12-dollaristest viiludest, kuid sellist hinda ei saavuta isegi kõiki lisandeid valisades! 😋

28. novembril lendasime Buffalo lennujaamast New Yorkist Orlandosse, Floridasse. ❄️✈️🌴 Kuna lisandusin hiljem, istusin oma vahetusperest eraldi. Mu ‘telekas’ ja lennuki wifi ei töötanud, kuid vähemalt sai tasuta joogi, väikse snäki ning lühike lend oligi üle elatud. Kogu me pagas (k.a. käsipagasina arvesse minevad kohvrid) toimetati meie eest hotelli ning lennujaamast läksime otse Disney Magic Expressile (bussile). 🧳🚌 Terve sõidu vältel näidati midagi bussis olevatel ekraanidel: lühikesed multifilmid, Disney kohta käivate küsimustega viktoriinid, Disney Vacation Clubi ja MinnieVanide reklaamid jne. Loomulikult korrutati pidevalt, et jõuame peagi kõige maagilisemasse kohta maamunal, ehk hotelli ees maha minnes polnud mõistusel muud võimalust kui antud väitega nõustuda. 😌👑 Panime seljakotid jms hotellituppa ning suundusime Disney Skylinerile – tohutult mugav viis hotellist lõbustusparki saamiseks. Kahjuks iga pargi jaoks lennuteed (veel) avatud pole, kuid Epcoti (Experimental Prototype Community of Tomorrow) saime mõnusalt gondliga. 🚠Sõime lõunat ning käisime paaril sõidul. Meelde jäid Soarin’ Around the World ja Living with the Land. 🌍 Esimene oli kui lend erinevatesse kaunitesse kohtadesse maailmas ning teine rahulik paadisõit, mille jooksul näidati Disney ‘botaanikaaeda’ ja seletati, kuidas nad maailma päästa üritavad ning milliseid teadustöid selles pargis tehakse. Oli meeldiv tõdeda, et keset seda hullu plastikmaailma Disney midagigi heastada üritab… 🙂 Tutvusime põgusalt ülejäänud pargiga ning suundusime hotelli. Õhtust läksime sööma Disney Springsi, kuhu pääseb kahjuks vaid bussiga. Lisaks söömisele kiikasime World of Disney, lego- ja Goofy kommipoodi, kõndisime läbi jõulupuudeallee ning oligi aeg hotelli naasta. 💤

29. novembril suundusid Than (vahetusvend) ja Eric (vahetusisa) Magic Kingdomisse ning mina vahetusema ja -õega Animal Kingdomisse. 🐒 Üldplaanis meeldis mulle park väga, kuna seal oli tohutult palju erinevaid taimi ning nii mõnendki loomad, safarisõit tundus üllatavalt tõetruu… 🏞️ Kuid keset parki kõrgus siiski hiiglaslik plastikust “Tree of Life” ning puhtalt selle nime ja reaalsuse irooniline kooskõlagi tekitas minus paratamatu põlastuse koha võltsuse vastu ning see ebameeldiv tunne jäi mind kogu külastuse vältel kummitama. 🌳😕 Loomulikult ei leidu päris looduses nii suurt puud ja plastikusse lõigatud loomakujud jms olid tõepoolest muljetavaldavad ning kuidas muudmoodi ikka reaalsusest maagia luua, kuid ma lihtsalt ei langenud selle triki lõksu väga edukalt… Sellegipoolest nautisin päeva ning eriti meeldis mulle sõit Expedition Everest. 😄🎢

30. novembril liikusime taaskord kõik koos ja külastasime uuesti Epcoti. 🌌 Selle pargi puhul võlus mind vaieldamatult enim erinevate ‘riikide’ osa: 🇬🇧Inglismaa punased telefoniputkad ja armsad kotedžid (see päriselt ongi sõna cottage eestikeelne kirjakuju 🤣), mõnus paadisõit Gran Fiesta Tour Starring the Three Caballeros 🇲🇽Mehhikos, 2018. aasta reisi meenutav 🇲🇦Maroko, akrobaadid 🇨🇳Hiinas, põnev magusapood 🇯🇵Jaapanis, imelised karamellid 🇩🇪Saksamaal, Frozeni sõit 🇳🇴Norras, näidend Ameerika Ühendriikide ajaloost 🇺🇸USAs, õhtusöök ja imemaitsev gelato 🇫🇷Prantsusmaalt jne. Jällegi, ma ei suutnud ka suures imestushoos mööda vaadata tõsiasjast, et tõetruuna näivad ehitised ‘Hiinas’ on plastikust, Eestis alla euro maksvad Mamba nätsukommid on hinnatud ‘Saksamaal’ mitmedollaristeks, ‘Jaapanis’ müüdavaid “harukordseid” imekalleid maiustusi saab üpris odavalt Walmartist jne… Selleks ajaks olin aga Disney naeruväärsete hindade üle imestamisele käega löönud ning otsustanud lihtsalt hetke nautida. 😜 Norra suveniiripoest glögi ja Anna piparkookide leidmine tegi ju meele heaks küll ning uhiuuel Frozeni sõidul tegelaste nägudel kasutatav tehnoloogia oli vapustav! 😊 Päeva lõpetasime kohustuslikku Disney ilutulestikku nautides. 🎆 (Jah, polnud Magic Kingdomis lossi taustal, kuid ei usu et sealnegi Eestis vana-aastaõhtul nähtavast palju etem on…)

1. detsembril käisime kõige populaarsemas pargis ehk Magic Kingdomis. 🏰 Peatänaval paiknevad poekesed olid väga armsad ning loss üllatavalt võimas (Kalifornia omaga võrreldes 😁). (P.S. Mu vahetuspere on esimesest meilist saadik olnud veendumusel, et ma pole kunagi Disneys käinud ning kuna vahetusisa on suur fänn ja võttis kohe südameasjaks, et mulle seda ’ime’ esmakordselt tutvustada, pole mul olnud südant, et neile tõtt rääkida… 🤭 Selles mõttes, et kui eelmine külastus polnud tervet päevagi pikk ja vaid ühte parki ning teises osariigis pluss kannab DisneyLAND nimetust, siis ju põhimõtteliselt võib seda lugeda kui “pole-kunagi-Disney-WORLDis-käinud”, eks? 😆) Igatahes, antud pargis nägime Disney printsesside paraadi ja käisime legendaarsetel sõitudel nagu “Peter Pan’s Flight”, “Pirates of the Caribbean”, “Splash Mountain” ja loomulikult “it’s a small world”. Viimase muutis eriti armsaks sõidu lõpp, kus ekraanidel kuvati eri keeltes “head aega” ning ühel oli kirjas “Goodbye, Triin!” – nähtavasti olid paati astudes väravad kuidagi pealeminejad registreerinud (me otseselt ei puudutanud midagi) ning sõidu vältel eksootilisemad nimed välja otsitud. 🤩 Päeva tippsündmuseks peaksin aga ilmselt lugema meie kooli Marching Bandi etteaste Magic Kingdomi peatänaval, sest kogu reis toimuski tänu sellele, et Than bändi kuulus. 🎷

2. detsembril suundusime Disney’s Hollywood Studios parki. Selle pargi täht on kindlasti uhiuus Star Wars: Galaxy’s Edge land. “Millenium Falcon: Smugglers Run” oli kindlasti üks mu lemmiksõitudest kogu Disney Worldis, kuid ka üleüldiselt oli kogu Star Warsi osa pargist nii detailne ja filmilik, et lihtsalt ringi jalutaminegi meeltlahutav! 👩🏼‍🚀 Lõunasöögi ostsime mingist mehhiko toitude putkast ning mu 7-kihiline riisikauss rebitud sealiha, ubade, salsa ja muuga oli i-me-li-ne! 😋 Kahju, et mu vahetusperele vürtsikad toidud ei meeldi… Tacod hapukoore, mild (vahel harva medium) salsa, hakkliha ja riivjuustuga on as Mexican as it gets in this house. 😒🌮 Peale lõunasööki vaatasime Kaunitari ja Koletise lühietendust ja Indiana Jones Stunt Spectacular showd ning rohkem antud pargis väga midagi teha polnudki. Õhtust sõime jälle Disney Springsis ning päeva lõpetuseks ostsin endale World of Disneyst tie dye Disney särgi. 😅 (Mäletate, rõhutasin 2. kuu postituses, et ei saanud Homecoming Spirit Weekil tie dye päevast osa võtta, sest mul polnud ühtki tie dye eset v e e l? 🤪)

3. detsembril olime viimast päeva Orlandos Disney Worldis. Läksime uuesti Animal Kingdomisse, seekord kõik koos. Käisime Hope’iga uuesti imevahval Everesti sõidul ning lisaks ootasime umbes 1,5 h Avatar Flight of Passage: Fly A Banshee järjekorras, sest mõned päevad varem oldi meile kinnitatud, et tegu on kogu pargikompleksi parima sõiduga. ⛰️ Sõit oli tõepoolest päris vinge ning kuna olime Animal Kingdomis juba päeva veetnud ning õues ebatavaliselt külm, ei olnud (siseruumis) järjekorras seistes raisatud ajast kahju, kuid minu arvates oli näiteks Star Wars Landis Millenium Falconil lendamine kordades ägedam ja tehniliselt kvaliteetsemalt teostatud… 😉 Pandora (ehk Avatari maailma) ala iseenesest oli muidugi muljetavaldav ning tänu sellele, et tegu oli uue sõiduga, oli palju panustatud järjekorras igavlejatele ootamise vähegi põnevamaks tegemisse ehk pea kogu seismise-kõndimise vältel sai näha mitmeid erinevaid Avatariga seotud asju jne. Umbes kl 16 paiku läksime tagasi hotelli, sealt edasi juba lennujaama ja lennukile. Öö veetsime Buffalos NewYorkis hotellis ning järgmisel hommikul sõitsime koju. ✈️🚗

Mis ma siis kokkuvõtteks Disney Worldi kohta ütleksin? Üllatus-üllatus: see on plastikust ja ülehinnatud! 😌 Kuid jah, parkides nähtud tehnoloogilised saavutused on muljetavaldavad. Leian, et kui õigesti meelestatud olla ja piisavalt uskuda, võib mõne jaoks tõepoolest olla tegu “kõige maagilisema paigaga maamunal”. Kardan, et vaatlesin kogu kogemust liialt tihti kriitilise pilguga – miks, ma ei tea. Üritasin endale meelde tuletama, et peaksin vaid tänulik olema, kuid miskipärast võttis võimust hindade ja teiste külastajate naeruvääristamine… Juba esimesel päeval kohtasime inimesi, kes käivad oma perega Disney Worldis IGA AASTA; erinevaid matchivate sõnumitega Disney särke kandsid pea kõik pargis ringi liikuvad grupid; 30-dollaristest Minnie-kõrvadest ei tüdineta vist iialgi; hoolimata jaburatest hindadest ei peatu hordid “Disney” kirjaga plastprahi ostmisest jne… Nähtavasti on inimesed võimelised end veenma, et ongi päriselt osa mõnest Disney filmist ja kõik nende mured kadunud. Minul kadus ainult raha. Ärge saage valesti aru: mulle väga meeldivad paljud Disney filmid ning Disney World on kindlasti üks harukordne paik, kuid millegipärast ei saanud ma peast tõsiasja, et pea kõik mind ümbritsev on ju võlts ja pole võimalustki, et keegi veenaks mind uskuma, et plastikust ehitised ja kostüümides inimesed on maagilisemad kui näiteks rabad Eestis, mäed Šotimaal või türkiissinine Vahemeri. 🌍 Okei, mõistan küll, et kaldun teemast veits kõrvale eksole, aga no – olgem ausad – inimestel, kellel on raha nädal überkallis Disneymaailmas veeta, on sama hästi võimalik päriselt reisida ja meie planeedi imelisust nautida! Igatahes, tagasi Disneysse. Mis mulle meeldis? Kõikjal oli wifi (v.a. Skylineris, aga nt bussides küll) 😅, Disney oli loonud rakendused Google Mapsi laadse kaardiga parkides orienteerumiseks ja mängudega sõitude järjekordades ootamiseks. Kuigi kulutasin selle nimel terve varanduse, lahkusin reisilt kotitäie Disney maiustustega – jah, mu kaal ja näonahk tänavad, tänan küsimast. 😋 Ning, olgem ausad, minagi ei suutnud Disney merchi täielikult puutumata jätta… Aga enda õigustuseks ütlen, et pea nädalase Disneykülastuse järel tundsin end mõnevõrra kohustatuna ostma mälestust, mis kestab kauem kui kommipakk, mul oli juba enne reisi plaan tie-dye särk osta ja ma leidsin selle meesteosakonnast! (Mida suuremad riided, seda parem 🤭) Lisaks, kõik ülejäänud riideesemed olen oma vahetusaastal soetanud kaltsukast ning ka Eestis ostan pea kõike peale pükste kirbukatest! 👕😜 Oma kogemuse kirjelduse lõpetuseks plaanisin veel mainida, et tegelikult olin kahjuks pea terve reisi haige, sest täpselt Floridas maandudes selgus, et Hope oli külmetunud ja ta nakatas meid kõiki. 🤧 Tunnistan, et ilmselt oli haige pea osaliselt süüdi jonnakate muljete kujundamises… Samuti jagaksin, et mind üllatas Disney Worldi lapsikus, kuid koolis tuletati mulle seda arvamust jagades meelde, et Disney teeb lastefilme ning maailm on loodud “4-aastastele printsessidele”… Nojah, tundub et ma lihtsalt ei suuda vingumist lõpetada ja tänulik olla – aitab, Triin. 😑 P.S. Kuigi kohapeal olles olin veendunud, et Disney Worldi enam iial ei naase, on nüüd tagantjärele kogemust hinnates tunne, et õiges seltskonnas (ärge mu vahetusperele öelge 🤫) võiks seal isegi päris lõbus olla! 🤪

Mis ma veel selle kuu jooksul tegin? Sõin oma vahetusema tehtud Hummingbird kooki, millele ta pani nii paksu kihi glasuuri, et ma isegi ei osanud enne seda nii imelisest glasuurikuhjast unistada! 🤤 Ausalt, ma tahan Eestisse kaasa osta siinseid glasuure. Tänu mu vahetusisa töökaaslasel rumeenlasest Valil külas käimisele tekkis mul võimalus esmakordselt kõrvitsapirukat proovida – mida loomulikult armastasin, sest püreelaadsed tekstuurid on parimad ja kõrvits nämm! 🍰 (Kahjuks minu vahetuspere majas poleks traditsioonilise kõrvitsapiruka söömist isegi tänupüha ajal kodus viibides toimunud, sest Hope’ile ja Ericule see ei meeldi, ehk milleks ikka mulle proovimisekski osta?.. 🤔😌) Sain teada, et mu graafilise disaini õpetaja tunneb Frozeni Olafi disainijaid ⛄ning olin tohutult tänulik, et ta pea iga tunnitöö kohta video teeb, sest mul pole kunagi varem võimalust nii lihtsalt ja iseseisvalt pärast puudumist (reisi tõttu) teistele järele jõuda olnud! 👩🏼‍💻 Olin oma Ameerika õpetajate eest tänulik ka (õpetajatele mõeldud) Waffle Wednesdaylt füsa õpsi kaudu saadud vahvli ja ühel reedel nii graafilises disainis kui füsas saadud donutite tõttu. 😆 Ei suutnud ära imestada lollusi, mida USAs õpetajad korraldada suudavad: nimelt toimus koolis ‘Stashe for Cash nädal, mille jaoks kasvatati/kleebiti ette vuntsid ja parima vuntsi valimiseks hääletasid õpilased (ja õpetajad, ma usun) oma lemmiku toetuseks rahaliselt panustades. 🧔🏻 Kogutud raha läks meie kooli vähekindlustatud perede toetuseks ning kuigi idee tundub igati armas, pean tunnistama, et olen siiani nädala teema ja kulgemise tõttu pisut segaduses… Projekti kroonijuveelina toimus nädala lõppedes “aktus”, mis algas õhupallide põlema panemisega, jätkus vuntsivõistluse võitja kroonimisega ja lõppes suurima summa välja käinud õpilase poolt võitja (kelleks oli meie kooli Civics & Economiks õpetaja Mr. Knight) vuntsi maha ajamisega ning ühe koolitöötaja poolt talle koogi näkku viskamisega… Palun ärge küsige, toimunu oli minu jaoks vähemalt sama segane kui kirjeldus. 🤯😂 Enam-vähem esimest korda mu vahetusaasta jooksul oli mul vahepeal veits kodutööd, sest lugesime inglise keeles “Suur Gatsby”t ning sellega seoses oli vaja koostada mahukas portfoolio. Esimest korda tundsin, et minult nõutakse peaaegu Eestiga võrreldavas koguses kirjatööd ning – kuigi see polnud absoluutselt keeruline – 160-küsimuseline lugemiskontroll oli üsna muljetavaldav. 😄📚 Viimased 4 päeva enne vaheaega vaatasime muidugi mõlemat filmiversiooni Gatsbyst, sest eelnevalt läbielatu oli ju liig mis liig! 😝 Te ei kujuta ette kui väga ma filmivaatamisele eelnenud päevi ja kodutööd nautisin, inglise keele grupi vahetamisega rahul olin – tibatillukene pingutusekenegi. (Mitte et ma Eestis stressamist karvavõrdki igatseksin. Või siin keemiat õppida tahaksin. 🙃) 14. detsembril toimus mul koorikontsert, ehk sellest ajast peale veerandi lõpuni (alles 17. jaanuaril) ei tee me Holiday Choir tunnis mitte midagi… 🎵😕 Kaunistasime jõulude puhul maja (loetlen sündmusi suht suvalises järjekorras) – üsna tagasihoidlikult paljude ameeriklastega võrreldes, kuid siiski tulederohkemalt kui Eestis. 🎄 No ei mõista mina seda lõhnatu kokkupandava võltskuuse hullust – plastokkaid ikkagi kõik kohad täis ja selle kokku panemine ning lahti lammutamine vähemalt sama tüütu kui päris puu jootmine… 🤷🏼‍♀️ Piparkoogimaja kaunistasin (mitte ehitasin) ka Hope’iga, esimest korda elus. 🏠 Aga päris piparkooke ei teinud ega söönud sel aastal kahjuks. (Sest Hope’ile ei maitse 🙄) Loomulikult ei puudunud ka sellest kuust minu telefonipaketiga jamamist: Verizoni poodi kuumakset tasuma minnes (välismaise pangakaardi tõttu ei andnud automaatmakset üles seada, jabur) läks esmalt ilmatu aeg, et mu number üles leida (ma ei kujuta ette, mida see töötaja tegi, kuumakse tasumine pole kordagi varem nii keeruline olnud) ning järgmisel päeval sain teate, et mu paketti pole pikendatud (kuigi raha pangakontolt võeti)… 📱Poodi naastes selgus, et mingi ime läbi oli mu raha läinud vahetusisa paketi katteks… Ma käisin kuumakset tasumas üksi ning meie kontod pole mitte kuidagi seotud, aga okei siis – osa vahetusaasta ja välismaal elamise kogemusest, i guess? 🥴 Seni olen vaid koolilehe toimetusmeeskonnas olnud, kuid detsembri väljaande jaoks otsustasin artikli kirjutada: rääkisin Tallinna jõuluturust ning mulle anti terve lehekülg, yay! 📰😁 Fun fact: mu ajaleheklubi juhendaja on veendumusel, et Euroopas on koolilõunaks “brokoli ja lõhe” 🥦🐟 (mitte pitsa nagu siin). 🤣 Tänu vahetusõpilaseks olemisele sain osa võtta kirjutusklubi jõulu’peost’ (ma ei tee selles klubis tegelt midagi eksole) ehk ühel päeval vaatasin koos nendega pärast tunde filmi (“Ready Player One”, sest Muppetite jõulufilm ei töötanud haha) ja nautisin pitsat, fudge’i ja küpsiseid. Kiriku noortegrupi ‘jõulu’peol käisin ka: sõime kananagitsaid, küpsiseid, komme ja jõime kakaod, vaatasime “Jääaja” esimese osa lõppu (see lihtsalt mängis suurel ekraanil, kui kohale jõudsime 💁🏼‍♀️) ning pea terve õhtu mängisime Nerfi-püssidega võimlasse ehitatud takistuste vahel sõda… Kuidas see tegevus kiriku või jõuludega seotud on pole mul õrna aimugi – vaat’ et veelgi segadusttekitavam kui vuntsivõistluse õpetaja koogiga loopimine ning äärmiselt mitte-ootuspärane, kuid üllatavalt lõbus isegi. (Endiselt vihkan püsse tegelt.) 🔫🤯😆 Viimasel koolinädalal oli ühel päeval 2-hour delay, sest koolibussid ei saanud suure lumesaju tõttu õigel ajal liikuma ning oh kui väga need lisatunnid und mind rõõmustasid! (Ja ma isegi ei sõida koolibussiga!) 🌨️😴 Veel enne vaheaega tegin viimaks Kirjut Koera – õigem oleks vast öelda, et imiteerisin, sest päris õiget marmelaadi siin pole, küpsised ja või olid kergelt soolatud ning serveerisin viilude asemel pallikestena, kuid nii mina kui teised (pere, koolikaaslased, külalised) jäime tulemusega üpris rahule ning teen seda kindlasti uuesti (seekord proovin Eestist saadetud koostisosadega, kuigi kahtlustan, et siit leitud küpsised meeldisid mulle isegi paremini). 😋 Viimane eredam mälestus tekkis täpselt enne jõuluvaheaja algust: nimelt kaalus mu vahetuspere veel ühe vahetusõpilase võõrustamist. ASSE saatis neile (mitte personaalselt, pigem vast piirkonniti käib see asjaajamine) meili, et vahetusõpilane Mehhikost vajab uut vastuvõtvat perekonda, sest tal endises suhted mädad ja pere nõuab, et ta jõuludeks majast väljas oleks. Meil tuli 19. detsembri õhtul. Esmalt mainiti seda lihtsalt osana mu vahetuspere õhtusest palvest, kuid õige pea sai sellest idee, et ‘noh, Than ongi end ju ükskikult tundnud siin tüdrukutega võrreldes, võtaks talle ka seltsilise’. Kuigi näis, et ettepanekus leidus kõigile miskit meelepärast, jõudis mulle tegelikult kainemalt mõeldes kohale, et mu vahetusvanemad kaalusid veel üht vahetusõpilast vaid seetõttu, millise mulje mina jätnud olen, ega mõistun realistlikult, kui erinev sellest üks probleemne poisslaps on – ärge mõistke mind vääriti: ma ei ürita väita, et olen veatu kukupai, kuid ausalt öeldes mu vahetuspere vaid sellist külge näinud on ning, no offense, aga mul on põhjust õige pisut kahelda nende võimekuses päris probleeme ohjeldada… 🤫 Mu vahetusvend lõi enda peas ettekujutuse kellestki, kes lihtsalt sama soo ja vanuse tõttu kohe tema parimaks sõbraks oleks hakanud, kuid, jällegi, isiklikult suhtun tema ja temperamentse üksiklapsest mehhiklase sarnasusse pisut skeptiliselt… Mina olin veel ühest vahetusõpilasest huvitatud vaid seepärast, et tegu oleks veel ühe vahetusõpilasega ja kõik muud tõsiasjad kõrvale surudes keskendusingi lihtsalt sõnadele ‘vahetusõpilane’ – keegi, kes selle teguri tõttu maagiliselt silmapilkselt mõistaks mind, eksole – ja ‘temperamentne’ – kuna minul käib ka pärast nelja kuud nendega sama katuse all elamist vahetuspere ees väikestviisi näitemäng, siis lootsin salamahti, et ehk suudaks too mehhiklane oma otsekohesusega nad veits maale lähemale tuua või midagi, aga sellest täpsemalt võib-olla kunagi hiljem… Ja Hope’il vastuväiteid lihtsalt polnud. Ehk tulemus oli impulsi ajel tegutsemine ning meilile järgnenud päeval tunduski mõneks tunniks, et tolle mehhiklase võõrustamine on reaalne võimalus. (Kuigi mind närisid ka sel ajal omad kõhklused…) Igatahes, lõpuks ei osutunudki takistuseks mu vahetuspere, kuid majas olen ainsaks välismaalaseks endiselt mina… Nimelt sai saatuslikuks mu siinne kool, sest tuli välja, et nemad tegelikult J1 viisaga õpilasi vastu ei võta: ASSE ja muude taoliste programmide kaudu tulevatelt vahetusõpilastelt koolid mingit rahalist kasu ei saa ning seetõttu otsustas General McLane High School eelmisest aastast alates taoliste programmidega koostöö lõpetada… 😒 Kuigi väide juba iseenesest on minu arvates ääretult jabur, sest – olgugi, et mõistan vajadust millegi eest koolis kasutatavate iPadide ja muu kulud katta – vahetusõpilaste kaudu on tervel koolil võimalus välismaailma kohta nii palju õppida ning, vabandage väga, siinses kolkas on see veel eriti oluline. 🤨 Aga noh, see selleks – kool on oma otsuse langetanud ja mis siin minul ikka pikemalt kobiseda. Kuid, suurem küsimus, mis mu peas kujunes: kuidas siis mina antud koolis õpin? Olen ju ometi ASSE kaudu, J1 viisaga ja – kuigi programmis osalemiseks tohutuid väljaminekuid teinud – enda teada koolile mitte üht senti andnud… Selgus, et mind võeti erandina vastu tänu mu vahetusisa järjekindlale veenvale ‘jonnile’ ning olen selle eest tohutult tänulik. 🥰 (Muidugi tunnen end nüüd ka veel pisut erilisemana hihi. 😝) Ka tolle mehhiklase vastu võtmist oli kool valmis kaaluma, kuid alles 15. jaanuaril täpsemalt arutama ning kuna poisil oli vaja jõuludeks uues peres olla, lõppes asjaajamine seal. Ehkki idee lisa-vahetusõpilase võõrustamisest tekitas põnevust minuski, olen lõppkokkuvõttes oma vahetuspere lastekasvatusalast võimekust arvesse võttes ja nende meelerahu nimel vist pigem tänulik, et olukord lahenes nii nagu ta lahenes… 🙃

Sellega oli – minu ajaarvestuse kohaselt – järjekordne kuu lõppenud. Jõuludest; esimestest koolikaaslastest, keda peaaegu ‘sõbrannadeks’ nimetaksin; aastavahetusest ja muust vaheajal toimunust juba järgmises postituses! ❤️

Triin

Lõbus soovitus: vaadake (järgmistel jõuludel) kindlasti “Elf”i – mu uus lemmikjõulufilm! 🎅🏻 No nii vahva lihtsalt! Kuigi muidu pole Will Ferrell näitlejana just minu tassike teed, siis antud rolli jaoks oleks ta justkui loodud!