5. & 6. kuu 🇺🇸

Tereee! 💥

Olen tagasi! Mitte et oleksin päriselt kuhugi läinud… Aga aeg läks! Viimased kuud lihtsalt lendasid mööda minust! …muud põhjendust ei olegi nii kaua postitamiseta olemise kohta anda. 🤷🏼‍♀️

Kuna lühikirjeldused või kokkuvõtted pole minusuguse lobamoka teema, siis hoiatan juba ette, et ilmselt tuleb postitus KAHEST kuust lühema raamatu mõõtu… Eks näis! Võtke midagi näksimiseks kõrvale ning ehk viitsite lõpuni lugeda. 😉

Minu ajaarvamise järgi algas 5. kuu siin ookeanitagusel maal 21. detsembril… 🗓️ Ühtlasi algas sel päeval ka jõuluvaheaeg. Kui muidu oleks märtsi alguses veits veider jõuludest kirjutada, siis praegu ma nii ei tunne… Meil katab paks lumevaip maad ning tean, et Eestiski viimaks maa valge – õue vaadates minul küll palju jõulusem tunne, kui rohelises detsembris oli! ☃️ (Enam mitte, aga hakkasin seda postitust juba ammu kirjutama 😜) Igatahes… Tol päeval käisid meil külas peretuttavad Steve ja Connie: sõime palju ning vaatasime filmi Euroopa jõulukommetest. Pearoog meenutas väga traditsioonilist tänupühaõhtusööki: täidetud kalkun, kartulipuder ja rohelised oad. 🦃 Tänupüha ajal olime Disneys, nii et viimaks sellise “õige” roa ära proovimine rõõmustas mind väga! Ainult et… Kalkuni täidis polnud üldse stuffing, vaid rohkem nagu topping… Mõned minutid enne kalkuni ahjust võtmist läks külmikust võetud “täidise”segu pannile ning kalkuni valmides kõik lihtsalt kühveldasid osa oma toidu otsa! Olin pettunud. Ma kujutasin ette, et stuffed turkey on suur täidisest punnis lind, mida siis kuidagi koukides serveeritakse… Selles mõttes, et suur oli küll, ja maitsev… Aga mis mõttes “täidist” ei valmistatudki linnu sees?? ☹️

22. detsembril avastasin, et oleks vist aeg viimaks jõulukinke ostma minna ning 23. ja 24. detsembri veetsin peamiselt erinevaid jõulu(filme) vaadates. Kuna jõule tähistatakse siin Eestist päev hiljem, siis jõululaupäev kuidagi eriline pole… Tegin vanemate, venna, vanaema ja onuga videokõne ning sain sel viisil natukeseks nende jõuludest osa. Kui muidu jõulude ajal mingit tugevamat koduigatsust ei tulnud, nagu tavaliselt hoiatatakse, siis sel hetkel jõudis küll kohale, kui väga vanaema valmistatud jõuluroogasid ning pere keskel viibimisest puudust tunnen! 🥰

jõulukaart, mille graafilises disainis kaunistasin (emme saatis kodust põhipildi)

25. detsembril olid öösel laste jõulusussid täitunud ning ootasid mind ja vahetusõde-venda köögilaual. Suss oli täidetud erinevate maiustustega ning minu omasse oli lisatud ka õunake (mul õuntega eriline suhe)! 🍎 Peale susside tühjendamist suundusime kogu perega elutuppa ning vahetusisa luges piiblist “jõululoo”. Seejärel toimus kingituste avamine: igasuguste luuletuste-lauludeta, lihtsalt istusime ringis ja muudkui avasime. Jõulud meeldivad mulle ikka Eesti moodi… Kuigi siin midagi otseselt “valesti” polnud – Ameerikas tähistataksegi niimoodi – siis “jõulutunne” oli sellegipoolest täiesti olematu. 😕 Õhtul tuli eelmises postituses mainitud vahetusisa töökaaslane rumeenlasest Val külla ning sõime bataadivormi (ma armastan (toidu mõttes) enam-vähem kõike, kuid see ülesuhkrustatud roog oli tõeliselt jäle), sparglit (imeline!) ja sinki (suurest käntsakast lõigatud viilud). 🍠 Kõrvale jõime imemagusat mulliga viinamarjamahla (ei ole ega maitse nagu lastešampus, vaid väidetavalt päriselt lihtsalt karboniseeritud mahl) ning magustoiduks sõime õuna- ja mustikapirukaid. 🥧🍾

minu jõulukingid

26. detsembril mängisin esimest korda elus Hope’i ja Thaniga Mario Karti. Sel päeval kaotasin suht kõik mängud, kuid nüüdseks oleme seda mängides nii palju tunde mööda saatnud, et olen suht stabiilselt nende järel 2./3. kohal hehe. 😁🏎️

29. detsembril käisime päeval peretuttavate Smithide juures ning sõin esimest korda suhkruküpsiseid (mis ei näe minu arvates just kuigi kutsuvad välja, kuid maitsevad imeliselt) ja puffcorni (nagu popkorn, aga ilma häirivalt kõvade ja hingamisteid sulgevate maisiosakesteta!). 🍿 Õhtul käisime 6 sõbrannaga Olive Gardenis õhtust söömas! 💞 Eelroog – supp või salat – oli “tasuta” ning lisaks saime terve õhtu jooksul lõputult (lisatasuta) breadsticke; pearoaks tellisin kanaga Alfredo pasta ja loomulikult ei suutnud ka imelist šokolaadi-juustukooki tellimata jätta! 🥗🥖🍝 Kõik oli väga maitsev, kuid ka märkimisväärselt kulukas ning ausalt öeldes meeldis mulle vahetusema tehtud Alfredo pasta (Olive Gardenist ostetud kastmega) rohkem. 😏 Olin nii õnnelik, et sõpradega väljas söömas käia sain, sest see on täpselt üks nendest tegemistest, mida vahetusaastast ootasin! 😊

puffcorn
suhkruküpsised
sõbrannadega Olive Gardenis

31. detsembril käisin esimest korda vahetusaasta jooksul juuksuris! 💇🏼‍♀️ Kuna otsustasin Eestis juuksed heledaks värvida, siis 5 kuuga oli väljakasv päris jube, nii et otsisin välja võimalikult odava (kuid sellegipoolest usaldusväärsena tunduva haha) salongi ning reserveerisin aasta viimasele päevale aja. Salong oli imearmas ning tol päeval olid tööl vaid omanik, tema tütar ja nende kutsuu! 💖 Külastus oli kallim kui arvestanud olin ning tulemus polnud päris see, mida lootsin, kuid väga ebaühtlast põhja arvestades ning imesõbralikku keskkonda hinnates andsin neile andeks. 🤭 Ühtlasi sai minust visiidi jooksul “vahetusõpilane Venemaalt” (kuulsin omanikku teisele kliendile edasi rääkimas) ning ehmatasin oma juuksuri poolsurnuks, kui oma vanuse paljastasin (ta väitis, et oli kindel, et käin ülikoolis 😆). Juuksuri juurest tagasi jõudes ootasid kodus vana-aastaõhtut tähistama tulnud sõbrannad. Lisaks mulle ja Hope’ile oli meie “peol” veel 4 tüdrukut. Mängisime erinevaid mänge, vestlesime niisama, käisime Sheetz-nimelisest bensujaamast milkshake’e ostmas, sõime palju ja vaatasime mulliga viinamarjamahla lürpides Times Square Ball Dropi. …või noh, idee oli vaadata. Mina isiklikult nägin vaid countdowni ning seejärel soovisid juba mingid telenäod head uut aastat, ehk mida see palli kukkumine endast ikkagi kujutama peaks ma kirjeldada ei oska. 🤦🏼‍♀️ Kuigi looduse reostamist ja kutsude hirmutamist toetada ei tahaks, pean tõdema, et ilutulestikuta oli uue aasta vastu võtmine suhteliselt mage… Eks ilmselt kui oleks väheke lõbusam seltskond olnud ja vali muusika ja säraküünladki vms, oleks pisut pidusem olnud see meeleolu, aga pauguga aasta algust tähistada ikkagi eriti võimas. 🤪🎆 Olime umbes kl 6ni üleval, magasime paar tundi, sõime hommikusöögiks vahvleid ning siis läksid kõik järgemööda koju. 

meie aastavahetusseltskond

Kuna mu blogi on teadagi kerge toidukaldega, siis mainin kiiresti ära, et 3. jaanuaril käisime perega Avonia Tavernis söömas ja proovisin esimest korda elus luudeta(!) ribisid ning need olid i-me-li-sed!! 😋🤤

Nagu eelmises postituses mainisin, kirjutasin enne vaheaega koolilehte Tallinna jõuluturust artikli. 9. jaanuari hommikul oli meil graafilises disainis asendusõpetaja: ta tuli enne tundi minu juurde, hääldas mu nime õigesti ja isegi ütles selle tähthaaval korrektselt ning väitis, et armastas mu artiklit väga, “nagu kõik teisedki” soovib nüüd kogu hingest Eestit külastada ning pidas me armsat kodumaad “imelisena kõlavaks paigaks”! 🥰 Te ei kujuta ette kui rõõmsaks mind selline tagasiside tegi! Et keegi üldse peale vaheaega veel mäletas… Ning et suutsin Eestit edukalt esindada… 😊🇪🇪 Lisaks algasid meil sel päeval Keystone testid, mis on Pennsylvania osariigis 11. klassi õpilastele kohustuslikud tasemetööd. Need tuleb võtta mitmes erinevas aines, kuid mul oli antud ainetest tunniplaanis vaid inglise keel, ehk teistest töödest pääsesin. Testimine kestis 2 päeva, kuid tegu oli vaid korduvate ühttüüpi ülesannetega: mõlemal päeval pidime lugema 3 teksti, nende põhjal valikvastustega küsimustele vastama ning 2 esseed kirjutama, ehk pigem oli igav kui raske. ✍🏻

11. jaanuaril oli õues 17°C! 17!! Eelmisel päeval oli -15°C… 🤯 Talvise suveilma nautimise asemel käisin hoopis esimest korda oma vahetusaasta jooksul kinos. 🤦🏼‍♀️ Vaatasime vahetusperega filmi “Just Mercy”! Nii hea! Kui võimalust, siis tungivalt soovitan kõigil vaadata. Eriti nendel, kel kasvõi kerged naeruväärsed uskumused, et valge rass on teistest kuidagigi etem. Lihtsalt vaadake. Ja mõelge uuesti. 🙃

Mu vahetuspere võttis missiooniks mulle kõik “Sõrmuste Isanda” filmid ära näidata (3 × 4h). Fantaasiafilmid pole väga minu teema ning kuna “Kääbik” on üks igavamaid raamatuid, mida kunagi lugenud olen, siis vaimustuses ma ilmselgelt polnud, kuid tõden, et loo sõnum on päris võimas ja mõned stseenid päris liigutavad.🐉Mainin seda tegelt seepärast, et 12. jaanuaril 2. filmi vaadates sõime kõrvale lausa kaht erilist popkorni: valge šokolaadi ja piparmündiga ning karamelli + cheddar juustu seguga! 🍿 Supermaitsev! 😋 Ja siis meil Eestis ainsateks valikuteks sool, või, ja juust… Vist kinos saab karamelliga ka… 😒

valge šokolaadi-piparmündi popkorn
karamelli + cheddar juustu popkorn

Olen vist maininud, et oleme siin vahetusperega “Person of Interest”-nimelist seriaali vaadanud… 13. jaanuaril oli käsil 2. hooaja 9. episoodi vaatamine ning “pahad” olid välismaalased… Ma veel ekstra mõtlesin neid rääkimas kuuldes, et huvitav, mis keelega tegu on… Mõned minutid hiljem tuli välja, et see oli “Eesti maffia”!! 🤣 Ma reaalselt röögatasin! Tagantjärele otsisin selle klipi, kus “eesti keeles” räägiti uuesti üles ning kuulata osates sain aru küll, et Google Translate’ist läbi lastud tõlke põhjal vist üritati mu emakeeles üks lause hääldada, kuid esimest korda kuuldes oli üllatus ikka väga suur, sest eestikeelekahtlust ei tulnud hetkekski mõttesse! (antud episoodi tutvustus: https://en.m.wikipedia.org/wiki/C.O.D._(Person_of_Interest), eestikeelne klipp: https://youtu.be/LZv3f7-eg-0)

16. jaanuaril käisime esimest korda mu vahetuspere majast umbes 10 minuti kaugusel asuvas šokolaadipoes. 🍫 Tuli välja, et nad olid poe avanud juba oktoobris, kuid meie kõrvu jõudsid nad alles paar päeva enne esmakülastust. Nende šokolaad on imemaitsev ning olen selle peale liigagi palju raha kulutanud! Tooted valmivad klientide silme ees, pood on väga väike ja armas ning omanikud-töötajad äärmiselt sõbralikud! 💓

esimene saak

17. jaanuaril oli esimese poolaasta viimane päev. Juhuslikult läksime selle tähistamiseks vahetusperega välja sööma… 🍔 Tegelikult tegime seda seetõttu, et hommikul oli elekter majas ära läinud ning polnud õhtuks ikka veel tagasi tulnud, ehk külmas ja kottpimedas majas kellelgi soovi passida polnud. Sõime Cheddar’sis, mis oli koht, kuhu mind ka saabumisõhtul viidi; käisime natuke aega ostukeskuses ringi ning peale kl 22t tagasi jõudes oli elekter ikka veel ära, ehk jäime magama suurte tekikuhjade alla külma majja. 🥶

jagasin poolaasta lõpu puhul koolis eesti komme

18. jaanuaril käisin kohaliku tuletõrjejaoskonna aastavahetusbanketil. 3 sõbrannat koolis on seal vabatahtlikud ning neil lubati 1 inimene kaasa kutsuda, ehk Emily kutsus minu. 🧡 Sõime ja kuulasime kokkuvõtet nende eelmise aasta tegemistest ning seejärel läksime Emma juurde ööseks. See oli mu esimene sleepover vahetusaasta jooksul hehe. 💤 Seadsime Emilyle GoFundMe lehe üles, sest ta oli samal hommikul oma autoga kraavi sõitnud ning vajas selle parandamiseks toetusi; muidu passisime lihtsalt nii kaua wifis kuni diivanile magama jäime (äärmiselt mõttekas, ma tean 🙄). Järgmisel päeval jätkasime lihtsalt sotsiaalmeedias scrollimist, rämpsu õgimist ja igavlemist. Muidu oleks koju läinud, aga lumetormi tõttu ei tahtnud keegi autoga sõita ning jalutamiseks oli minu suvist riietust arvestades tee liiga pikk. 🙍🏼‍♀️ Ühel hetkel sai kõigil tegevusetult istumisest kõrini ning Emilyl tekkis idee juukseid värvida. Aga mitte tavaliselt. Sest majast me välja ju ei saanud. Vaid palsami ja pestavate vildikate seguga. Eee, ma pole päris kindel, kuidas see üldse kellegi jaoks loogiline tundus, sest umm, pestavate vildikate mõte on pestes maha tulla ju? 🤷🏼‍♀️ Aaga noh eks päris vildikad oleks vist väga mürgised ja kahjustavad, nii et proovisime ikkagi. Seega puhusime erinevate siniste ja roheliste vildikate tindid topsikusse, panime juurde palsamit, ning segasime. Esimesena katsime Emma juuste otsad seguga, sulgesime need fooliumisse ja ootasime 30 minutit või nii… Seejärel pesime selle kõik välja. Nagu kõik-kõik. Selles mõttes, et ei saa just öelda, et ma väga üllatunud oleksin, et ta juustesse värvist jälgegi ei jäänud… Aaga meil oli ilmselgelt endiselt väga igav, olime juba lapsemeelses tujus ning eks see tindi puhumine mõjus ka mõistusele veits vist, nii et me ei andnud alla ja proovisime uuesti! Seekord Melissa juustel. Tulemus oli sama… 🤦🏼‍♀️ Vähemalt muutis pool tundi palsami peas hoidmine nende juuksed väga pehmeks, eksole. Et siis jah. Niimoodi möödus minu äärmiselt täiskasvanulik ja sündmusterohke esimene sleepover Ameerika Ühendriikides. 🤭

20. jaanuaril polnud kooli (esmaspäev) ning õues oli viimaks ometi mõnusalt talvine ilm, ehk tegime midagi, mida Hope juba pikalt oodanud oli: läksime suusatama. Mitte murdmaad, vaid mäkke. Või noh, olgem ausad: hea kujutlusvõimega võib seda muhku, millelt alla lasin vist künkaks kutsuda. ⛷️ Ma polnud kunagi varem mäesuuska proovinud, nii et ei mingit kriitikat palun! Seega jah, lausa 5h muudkui tuiskasin sellest kallakust alla ja lasin end üles tagasi vedada. Üllatavalt lõbus oli. 😃 Ning Hope oli ka väga kannatlik. Kõik muu sujus suht hästi… Aga peatumine pole minu teema. Sellest ei räägi.

21. jaanuaril algas kolmas veerand. See tähendas siis, et kõik tunnid vahetusid: teisel veerandil jätkusid “põhi” ained, kuid kolmandaks olid needki läbi. Minu uued tunnid: AP Environmental Science (keskkonnateadus), College & Career Readiness (ettevalmistus ülikooliks & karjääriks), Broadway Dinner (sellest tuleb pikemalt juttu), Civics & Economics (ühiskonna- ja majandusõpetus). Keskkonnateadus on minu ainus Eestiga peaaegu et võrreldav tund siin: õpik on 800 lehekülge, tunnis tuleb telefonid ära panna ja kodus peame suht palju tegema. 🌳 College & Career Readiness on täiesti mõttetu tund, mida õpetatakse esimest aastat ning õpetajale anti juhisteks vaid et “küsi õpilastelt, mida nad teha tahavad”. 🤨 Vahel tutvume erinevate USA kolledžitega või teeme iseloomuteste ning avastame enda karakteriga sobivaid töökohti, kuid enamik ajast vestleme niisama. 🗣️ Broadway Dinner on muusikalilaadne teatriprogramm, mis koosneb lihtsalt eri Broadway muusikalide lugude kombost. Valmistume terve veerandi ning selle lõppedes esineme kolmel õhtul (reede, laupäev, pühapäev). Terve klass alustab ja lõpetab õhtu ühiselt, ehk igal õpilasel, kes selle tunni valisid, on 2 rolli “kindlustatud”, kuid ülejäänud numbritesse saamiseks pidi katsed läbima ning umbes pooled nendel õhtutel esitatavatest lauludest on üleüldse soolod. Broadway Dinneriks on õhtu kutsutud seetõttu, et samal ajal kui meie oma laule esitame söövad pealtvaatajad õhtusööki. 🎭🍲 Ühiskonna- ja majandusõpetus on minu siinse kooli versioon Ameerika ajaloost 11ndikele ning too aine on (lisaks inglise keelele) kõikidele vahetusõpilastele USAs kohustuslik. Tund ise pole midagi erilist, kuid õpetaja on väga noor (alles 2. aastat õpetab), humoorikas ja nägus, ehk igav juba ei hakka! 😝 Uue veerandi alguse tähistamiseks tegime Hope’iga õhtul 2 šokolaadi-juustukooki. Need haihtusid hirmuäratavalt kiiresti… (Jep, olen saabumisega võrreldes vähemalt topeltlai nüüd. 🤗)

22. jaanuaril sain teada, et üks minu klassivendadest ühiskonnaõpetuses on vahetusõpilane Argentiinast. Ta tuli nimelt vaid pooleaastase programmiga. Tomas on lõunamaalasele kohaselt väga jutukas ja elav… Paneb kohe kadestama kui kiiresti temasugune sõbrad leiab. 🌟 Muide, vesteldes tuli välja, et Tomase sõber Argentiinast on praegu vahetusõpilane Eestis! Küll maailm on ikka väike! ✈️🌍 Selle päeva teine tippsündmus oli minu keskkonnateaduse õpiku paberdamine… Võib-olla on olukord selline vaid Pennsylvanias, kuid neil pole õpikute katmiseks mõeldud paberrulle! Mu vahetusema aitas mul õpiku paberkotti(!!) pakkida! 😲🛍️

26. jaanuaril käis meil külas noorpaar Natalie ja Greg. Natalie oli paar aastat tagasi Penn State Behrendis üliõpilane ning, kuna mu vahetusisa töötab seal, veetis ta viimased paar kuud oma lõpetamisaastal minu vahetuspere majas elades. (Tal oli mingi konflikt kolledži ühikas vist.) Mainin neid seetõttu, et alguses tutvudes küsis Greg mult ühel hetkel, et kas olen finantssuunas ülikoolis ning see oli nii naljakas, sest Hope, kes on 18 ja läheb päriselt järgmisel õppeaastal kolledžisse, istus täpselt mu kõrval, kuid ülikooliõpilaseks pidas ta mind, kes sügisel alles 10. klassi läheb! 😅

27. jaanuaril sõitsid Hope ja Eric (vahetusisa) Floridasse Disney Worldi. Jah, me just novembris käisime seal, kuid ameeriklastel on tolle lõbustuspargi külastamine midagi sõltuvuslaadset. Okei, okei, tegelikult oli põhjus see, et mu vahetusisal toimub seal iga talv konverents ning ta võtab vaheldumisi Hope’i ja Thani kaasa, sel aastal oli Hope’i kord. 🏰 Nende äraolekul sõime väga ebatervislikult. (Mulle nii meeldib selline perestruktuur, kus naine peab oma mehe sõna kuulama ja siis vaid tema äraolekul saab osta mida iganes hing ihaldab! 🙂) 28. jaanuaril sõin esimest korda oma vahetusaasta jooksul jogurtit. (Lihtsalt, et teaksite.)

30. jaanuaril oli õhtul kõikidele Broadway Dinner õpilastele 2-tunnine tantsude õppimine. 💃🏼 Nimelt pidime selgeks saama liigutused kolme erineva laulu väljalõigetest (umbes pooleminutilised) ning auditionite päeval kõik 5-kaupa ette tantsima. 

31. jaanuaril oli 100. koolipäev ning C&C Readiness õpetaja Mrs. Zona tõi selle tähistamiseks donuteid, yay. 

  1. veebruaril proovisime Papa John’s Alfredo pitsat. (Tegemist on siis ühe i-me-li-se pastakastmega.) Kanaga Alfredo pastat see siiski ei ületanud, pigem oli lihtsalt ekstrarasvane pitsa.
  1. veebruaril suutsin Vietnami vahetusõpilase Tina lõpuks ometi majast välja meelitada! 🇻🇳 (Ta räägib pidevalt kui väga siin olemist vihkab ning oma pere igatseb, kuid samas leiab alati mingi suvalise põhjuse, miks igast plaanist loobuda… 😕) Uitasime niisama mööda ostukeskust ringi ning sõime Arby’ses lõunat (sest meist kumbki polnud seal kunagi käinud). Buffalo kanaburger oli üllatavalt terav (ma pole oma vahetuspere tõttu siia saabumisest saadik vürtsikaid toite söönud), kuid mitte midagi kiiduväärset. Ainus vahva asi selle söögikoha juures olid spiraalfriikad, muidu ei soovitaks.🍟
  1. veebruaril läksime Hope’iga taaskord kohalikku šokolaadipoodi. Kuna küla on väike ning äri ilmselt raske ülal pidada, otsustasime oma panuse anda. Nimelt tekkis meil idee neist koolilehte lühike reklaamartikkel kirjutada, sest teadsime, et paljud õpilased polnud antud poest kuulnudki. 🗞️ (Diabeet massidesse!) Poe omanik oli äärmiselt sõbralik, andis meile tasuta šokolaade proovida ning ostis mult isegi Broadway Dinneri kavva mineva reklaami! (Kuna kogu ettevõtmine on ääretult kulukas peavad kõik õpilased mitu sissemakset tegema, ning üks viis osalemise kulukust vähendada on reklaame müües.)

5. veebruaril algasid BD (Broadway Dinner) jaoks kontrollkuulamised… See tähendas, et kuna mõne laulu jaoks oli huvilisi liiga palju, et katsetel kõiki kuulata, pidi vastavate lugude jaoks end eelnevatel päevadel kirja panema ning tunni ajal hakati siis vastavaid õpilasi “üle kuulama”. 🎤 Minagi otsustasin mõnd laulu proovida. Üldpildis läks üllatavalt hästi: ma polnudki nii närvis kui kartsin ning hoopis naersin nutmise asemel, sest kõik, kel keskmist häält laulda paluti (k.a. mina) laulsid mööda. Esimese ettelaulmise tegi huvitavaks Mr. Yatesi (üks juhendajatest) kommentaar mu aktsendi kohta. Nimelt ütles ta, et mul on “imeilus hääl”, aga küsis, kas ma ilma aktsendita ei saaks laulda… 🤦🏼‍♀️ Ilmselgelt tegi ta nalja ning Mrs. Yateski veel küsis vastu, et mis tema oskaks aktsengiGA laulda või, kuid sellegipoolest oli antud tähelepanek pisut ebamugavusttekitav. S.t. ma tean ju küll, et ega keegi halvaga ütle, kuid isegi kommentaarid nagu “sul on nii armas aktsent” on kohutavalt häirivad, sest ükski vahetusõpilane ju ei Taha aktsenti… See on lihtsalt midagi paratamatut, millest me 100% teadlikud oleme. (Tundlik teema, mhm.) 🤷🏼‍♀️

C&C Readiness tunnis peab igal esmaspäeval ja reedel üks õpilane mõne grupivaimu kasvatava mängu läbi viima. 🃏 7. veebruaril oli selleks show & tell ning üks tüdruk tõi tutvustamiseks kooli oma kutsuuu! 🐕 Võimalik ainult Ameerikas, no ausalt. 💗 Mina jagasin Kalevi 87% kakaosisaldusega tumedat šokolaadi ja kamatahvlit. Nii tume šokolaad ajas enamiku öökima (kahele veidrikule isegi meeldis) ning värvikaim kommentaar, mille sain kamatahvlit kirjeldamaks oli, et see maitseb nagu “lennujaama lõhn” (??). Laiemalt levinud arvamus oli, et kamatahvel on kohvimaitseline.

8. veebruaril olid BD auditionid! 👩🏼‍🎤Päev algas viiestes gruppides tantsude ette tantsimisega. Kuna mul viimaseks tantsuks oli enesekindlus ilmselgelt liiga tugevaks muutunud läksid mõned liigutused veits metsa, kuid sellest hoolimata sai tolle päevaga ning ka eelnevalt tantse harjutades mul vist nii 5-10 aastaks komplimentide saamise mõõt täis, sest millegipärast pidasid mitmed inimesed mu tantsuoskust imetlusväärseks. 🥰 Selles mõttes, et mul loomulikult pole komplimentide vastu midagi, kuid neid tehti vaid paari päeva jooksul küll uskumatult palju ning kardetavasti ka ebaadekvaatselt liialdades. Aga aitäh haha! 🤣 Kontrollkuulamisel laulsin kolme laulu ning kuna sain kõikides läbi, olid need ka lauludeks, millega päris katsetel rolle saada üritasin. 🎙️ Lõunat käisime söömas Grace’i kodus, peale seda oli mul veel vaid üks kolmest laulust jäänud ning temal oli ees soolo ja dueti laulmine. Mina kummaski kategoorias läbi lüüa ei proovinud, kuid olin nõus teda soologa aitama, ehk olin laulus “Popular” Elphaba. (https://youtu.be/R4rpG-dipYA) Pidin vaid ühe lause ütlema ning muidu lihtsalt grimmassitama ja ühel hetkel minema kõndima hehe. 🧙🏻‍♀️ Peale auditione haarasime kiiresti Subwayst õhtusöögi, käisime Grace’i vanaema juurest läbi ning suundusime ta onuga Warner teatrisse. Nimelt oli neil üks pilet üle ning Grace kutsus mu “E.T.”-d vaatama: muidu oleks nagu kinos, aga Erie filharmoonikud mängisid taustaks. 🎶 Uhkes teatris armsa filmi vaatamine ja ilusa muusika kuulamine oli hea viis mõtted katsetelt eemale peletada. 😇 …kuigi pean tunnistama, et mina isiklikult polnudki eriti närvis. Peale viimast laulu tundsin end tohutult kergendunult küll, kuid üleüldiselt läksid auditionid üllatavalt libedalt ja närvitsemisvabalt.

Grace’iga teatris
teatrisaal

11. veebruaril tuli Broadway Dinneri cast list välja!! 🤩 Ma sain kolme numbrisse! (Koos ava- ja lõpunumbriga viite!) Tean, et ilmselt tehti mulle kui vahetusõpilasele erand, kuid sellegipoolest on raske sõnadesse panna õnnetunnet, mis mind täitis, kui sain teada, et rohkem kui ühte laulu pääsesin! 🥰 (Enamasti saavad esimest aastat osalejad heal juhul ühte numbrisse lisaks openerile ja closerile, kui sedagi + sel aastal on rekordarv osalejaid.) Olen laulus “Grease is the Word” (https://youtu.be/sbayQkM3Km0) ansamblis laulja-tantsija, “Breakin’ All the Rules” (https://youtu.be/GN9kpJ2KRFg) taustatantsija ning “Who Loves You Pretty Baby” (https://youtu.be/kwY4kpfWFAc) üks kolmest go-go tantsijast.

14. veebruaril kooli polnud ning otsustasime sõbrannadega sõbrapäeva tähistamiseks Flip’s kohvikusse hommikusöögile minna. Tellisin imelise kaneeli-French Toasti ning (kuna suhkrust ei saa ilmselgelt kunagi küllalt) magustoiduks läksime Edinboro Chocolateriest šokolaadi ostma – üksikud naised peavad ise oma õnne sepad olema! 😛🍫

16. veebruaril sain esimest korda peale augustit oma tugiisikuga päriselt kokku (ta helistab iga kuu, kuid füüsiliselt kohtusime vaid paar päeva peale mu saabumist). Tuli välja, et ta peab mõned korrad minuga reaalselt aega veetma, nii et sel korral otsustas ta mu malli Round1 mänguarkaadi(?) viia, kus tema ja ta naisega tunni/paar erinevaid videomänge mängisime ning seejärel sõime Primanti Brothers restoranis õhtust, rääkisime niisama juttu. 🎮 Antud söögikoht on tuntud oma ainulaadsete võileibade poolest, mille puhul on friikad nende sees, mitte kõrval. 🥪 Proovisin taolise võileiva ära ning kommentaariks ütleksin lihtsalt, et minusugust õgardit friikaid sisaldava võileiva hiiglaslikkus ei häiri ega midagi, kuid need kartulid olid üllatavalt magedad ja üleüldiselt oli erinevate toiduosade kooslus kuidagi lahja, ehk mingit erilist maitseelamust sealt ei saanud. 🧂 Tagasi koju jõudes oli just uue American Idoli esimene episood algamas; suure “Eesti Otsib Superstaari” fännina ootan seda iga nädal pikisilmi! 💫

siuke võiku oli

20. veebruaril saabusid Hope’i disainiga särgid koolileheklubi liigmetele! 👕📰 Lisaks toimus sel päeval auditooriumis aastaraamatu jaoks pildistamine ning tänu koolilehe meeskonnas ja vahetusõpilaseks olemisele pääsesin lausa kahele pildile! 📸 Hiljem tegin esimest korda vahetusaasta jooksul ühest tunnist poppi ja veetsin selle office’is Faithiga ühele nõustajale kõikide oma murede üle kurtes, kuid midagi muud erilist minu ajaarvestuse järgi 5. ja 6. kuu jooksul ei toimunudki. 😜

paremat pilti pole kahjuks, kuid selline on särgi disain
õigesti kirjutasid!

Niiii veider on praeguseks nii kaugele jäänud mälestustest kirjutada… Tahaksin ju anda võimalikult tõetruu ülevaate tol hetkel tuntud emotsioonidest, kuid samas niiii palju on juba muutunud… Suhkruküpsised millele siis veel suure kiindumusega mõtlesin ajavad nüüd südame pahaks, mu suurim saavutus Broadway Dinner jääb koroonaepideemia tõttu väga tõenäoliselt üldse ära jnejne… 🥺 Hetkel on kool teadmata ajaks suletud ning ASSE veel koju ei saada, ehk lähiajal peaksin viimaks ometi jälle blogimise jaoks aega leidma ning huvilised kõigega kurssi viima. Nii palju on jagada! 👩🏼‍💻

Tugevat tervist ja kannatust kõigile! Kallid olete! 💝

Avaldanud: Triin Tillemann

Olen 17-aastane, lõpetasin 2019. aastal Tallinna Reaalkoolis põhikooli. Laulan, tantsin, söön. Armastan koeri! Soovin nii maailma kui iseend paremini tundma õppida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create your website at WordPress.com
Alustamine
%d bloggers like this: