Viimane kuu 🇺🇸

Tervitus! ❄️

Detsember hakkab kätte jõudma. Mu vahetusprogramm katkestati märtsi lõpus… Aga kujutlegem korraks ette, et koroonat pole olnud. Mind jäi kripeldama, et lubasin eelmise postituse lõpus entusiastlikult veel palju jagada, kuid kadusin siis pooleks aastaks sootuks. Blogi tuleb lõpuni kirjutada, olgugi et vahetusaasta jäi poolikuks.

Niisiis. Viimati jagasin mälestusi 20. veebruarist. 3 päeva hiljem toimus minu esimene päris proov Broadway Dinneri jaoks. Harjutasime numbrit “Grease Is the Word”, milles pidin kehastama heatahtlikku cheerleaderit Pattyt, kellena muidu tantsisin-laulsin lihtsalt grupi osa, kuid etteaste alguses sain ka veidi ‘erilisemat’ rolli nautida: aitasin koolikaaslaste kiusatud nohikul Eugene’il püsti tõusta (tema, kiusaja ja mina tulime ülejäänud taustatantsijatest hetk varem lavale hahah).

27. veebruari varahommikul teatati kõigepealt, et paksu lume tõttu algab kool 2h hiljem ning õige pea otsustati tunnid üldse ära jätta. Sellistest päevadest hakkan Eestis kindlasti puudust tundma. Mitte et oleksin tol hetkel just tohutult õnnelik olnud, et sain päev läbi oma vahetuspere majas igavleda, kuid nõnda kaunist talveilma jään küll igatsema ja tean, et kodumaal rõõmustaks üllatuslik puhkepäev mind väga.

28. veebruaril käisin koolikaaslastega Washington, D.C.s. Pääsesin ekskursioonile seetõttu, et pidin neljandal veerandil olema 2. maailmasõja tunnis (millesse registreerumisega ühtlasi nõustusin vaid seetõttu, et reisile saada, ups) ja see klass käib alati holokausti memoriaalmuuseumis. Kuigi mul on muidu tohutult kahju, et minu õppeaasta USAs poolikuks jäi, olen õnnelik, et antud juhul sündmused just sellises järjekorras olid: ära jäi viimane veerand (ehk sellega kaasnev sõjatund), mitte väljasõit. Igatahes. Washingtoni hakkasime sõitma hommikul kl 6 ning tagasi tulime sama päeva kesköö paiku. Teel sinna vaatasime holokaustist kõnelevat filmi “The Pianist” ja tegime kiire peatuse, et hommikusöök haarata. Kohale jõudes saime hetke Lincolni, Korea, Vietnami veteranide ja muude memoriaalide juures uudistada ning seejärel suundusimegi muuseumi. Ma ei oska toda külastust eriti hästi sõnadesse panna, mistõttu ütleksin lihtsalt, et võimas! oli ja lisan mõned pildid, mis loodetavasti räägivad enda eest.

Järgmisel päeval käisime Hope’iga viimast korda suusatamas. Lumekiht oli paks ja mõnusalt puudrine. Sõitsime korduvalt pildil kollasega üle tehtud rajast alla ning umbes 15. korral polnud isegi lõpulaskumine enam hirmus. Lausa nii julge hakkas, et otsustasin proovida rajast nr. 1 alla sõita. Noooh… Sellega läks nii, et… Eks ma umbes pool teest sõitsin. Aaga siis ühel hetkel jõudis mulle kohale, et päris järsk on ikka. Ja siis ma hüüdsin Hope’ile, et päris järsk on. Ja kukkusin maha. Aga ma ei teadnud kuidas püsti tõusta. Nii et ma siis natuke aega ukerdasin seal enda üle naerdes, kuni lõpuks tuli üks töötaja mind päästma. Ta sai muidugi kohe aru, et tegu on algajaga, sest ma ei saanud isegi lihtsatest terminitest aru, mida ta minu püsti aitamiseks kasutas. Aga ta oli hästi tore. Ja siis ma niimoodi pidurdavas asendis ning endiselt naerdes libisesingi teekonna lõpuni. Loo moraal: ma olen endiselt väga halb “suusataja” ja pidurdamist ma kunagi ära ei õppinudki, kuid mul oli täitsa vahva, nii et kui keegi peaks miskipärast minusugust endaga kunagi suusatama tahtma, siis usun, et oleksin huvitatud küll.

3. märtsil oli minu vahetusaasta ajaskaalal minu jaoks “elumuutev” päev. Nimelt oli mul õhtul koolis Broadway Dinneri jaoks proov ning kuna mu vahetusvanemad olid kodust ära, siis pidin endale autojuhi leidma. Ma ei suhelnud väga kellegagi sellest grupist, kuid hakkasin lihtsalt suvaliselt sõbralikemaid nägusid küsitlema, kuni jõudsin Monicani. See imeline tüdruk oli mu elupäästja! Või noh pigem nagu.. vahetusaasta päästja. Temaga oli kohe nii lihtne rääkida ja 5-minutilise autosõidu jooksul jõudsin talle kõigest olulisest ülevaate anda ning maja ette parkides olime jõudnud punkti, kus ta lubas mind kõikidele oma sõpradele tutvustada ning seega mu tutvusringkonda oluliselt laiendada. Olen tema eest niiii tänulik, sest sellele õhtule järgnevata oleks mu vahetusaasta palju nukramalt möödunud. 💗

Ma küll teadsin, et Monica oli lubanud minu eest hoolt kanda, kuid ameeriklased on suurte sõnadega ning ma ei oodanud antud lubadusest palju, kuid juba järgneval päeval tuli minu jutule riburadabidi erinevaid ta sõbrannasid, kes kõik mind nende gruppi sööma kutsusid. Olin kutse eest väga tänulik ning lubasin nendega esimesel võimalusel liituda, kuid samas tekkis kerge paanika, sest pidin välja mõtlema põhjenduse, kuidas seda oma endisele sõprusringkonnale selgitada. Nad ei pruukinud ju olla “minu tüüpi” inimesed, kuid tegu oli siiski tohutult heade koolikaaslastega, kes teekonna algusest minu kõrval olid olnud ning ma ei tahtnud jätta muljet, et populaarsust taga ajades nende juurest lihtsalt päevapealt minema lähen. Mõtlesin magamaminekuni, kuidas lahkumist selgitada, kuid järgmiseks päevaks oli olukord muutumata ning kuigi sain uued kutsed Monica sõprade juurde, pidin veel ühe lõuna endises seltskonnas mööda saatma. Selle päeva õhtul võtsin end siiski lõpuks ometi kokku ning andsin Hope’ile teada, et kui mind homme nende juures pole, siis läksin Monica sõpradega tutvuma, ja sellega minu selgitus piirduski.

Monicaga tutvumisest oli siis möödunud kaks päeva, kui ma lõpuks järjekordselt kolmandalt isikult tulnud kutse peale vedu võtsin ning tema sõbrannadega lõunat sõin. Nagu oma endise grupi juurest lahkumisega kaasnenud süümekatest küllalt poleks, tekkis mul ka hirm, et ma ei sobi oma uude seltskonda tegelikult absoluutselt ning olen neile lihtsalt Monica poolt peale surutud. Reaalsuses olid kõik minust väga huvitatud ning kohe oma plaanidesse kaasavad. Sain kutse oma vahetusaasta esimesele peole ning üleüldse oli vestlus paljulubav. 🥰

🌼🍂 Niii… Ja siinkohal jäigi juuni lõpus alustatud blogipostituse kirjutamine katki. Mälestused on nüüdseks ilmselgelt veelgi tuhmunumad, kui need olid 3 kuud peale vahetusaasta lõppu, kuid lobapidamatus ja märkmete küllus on endised, ehk jagamata lood ei jää.

Igatahes, 11. märtsil toimus ASSE toetajate otsimise koolitus, millel osalesin taaskord videosilla abil. Seekord juhtus aga nii, et ASSE kaamera ja mikrofon ei töötanud, ehk sain kuulajate küsimused sõnumitena ning muidu rääkisin lihtsalt omaette. Mainin antud olukorda lihtsalt seetõttu, et see sarnaneb vägagi sellega, millega õpetajad videotunde andes silmitsi seisavad… Lühidalt: ma tean, kui jube on lihtsalt tumeda ekraaniga rääkida. Aaga samas palun ärge mitte mingil juhul käskige mul distantsõppe ajal kaamerat kl 8 hommikul sisse panna! ☺️

Nagu Eestiski, läks meil kool reedel, 13. märtsil “kaheks nädalaks” kinni. Meil isegi ei kuulutatud alguses distantsõpet välja, vaid oligi justkui koroonast tingitud lisavaheaeg. Laupäeval toimus Monica juures sleepover. Lisaks meile kahele oli seal veel 6 inimest. Sisustasime aega muu hulgas näiteks sellega, et proovisin Monica Homecomingu ja Promi kleite (usutavasti kõige uhkemad hilbud, mida kunagi kandnud olen), mängisime erinevaid grupimänge ning sõitsime mööda linna ringi (ühes autos) ((kaheksakesi)). Just tänu sellele autosõidule tundsin, et sain täpselt sellise õige Ameerika väikelinna teismeliste kogemuse. Nimelt sõitsime alguses lihtsalt erinevate koolikaaslaste majade juurest mööda; seejärel läksime Walmarti; siis erinevate kiirtoidukohtade drive through-dest läbi, kus ma eestikeelseid tellimusi esitasin ning lõpetuseks sõitsime üle kooli jalkaväljaku… Kõik tehtu kõlab väga rumalalt ning eks me peaaegu politseile vahele jäime ka, kuid just nende tegevuste labasus ja hoolimatu käitumine õhtu nii lõbusaks ja meeldejäävaks muutsidki. Lõpetuseks vaatasime Frozen 2te.

Järgmisel hommikul tutvusin Monica vanematega ning vaid paari otsuse läbi oleks sellest päevast saanud minu vahetusaasta totaalne pöördepunkt… Nimelt olin tõttöelda juba mõnda aega erinevate konfliktide kuhjumise tõttu perevahetust kaalunud ning vahetusaasta lõpuks oleksingi Monica juurde kolinud. Kõik käis väga kiiresti: avaldasin soovi uus pere leida reede hommikul ning juba pühapäeval rääkisin Monica vanematega üksikasjadest; samal ajal sõbrad mööblit ümber tõstmas, et mulle üks tuba vabaks teha. Liiga kiiresti. Või noh… Kuidas sai midagi üldse “kiireks” lugeda, kui ma alles 3 kuud enne vahetusaasta lõppu perevahetuseni jõudsin? Kõik olekski pidanud ju võimalikult kähku toimuma, et sellel üldse mingit mõtet oleks? Saan sellest väga hästi aru, kuid sellegipoolest olin tol päeval tohutult emotsionaalne, sest ma polnud lootnud nii ruttu uut pere leida ega end vaimselt päriselt kolimiseks ette valmistanud. Ühel pool pakkusid uhiuued tuttavad mulle juba samaks õhtuks uut kodu ning teisel ootas endine vahetuspere midagi aimamata mind sleep overilt tagasi. Jah, põhjusi lahkumiseks oli rohkem kui küll ning situatsioon täpselt selline “nüüd või mitte kunagi”, kuid tugiisiku, Eesti pere, Monica vanemate ja sõprade sõnadest hoolimata ei suutnud ma siiski nii impulsiivselt antud otsust ratsionaliseerida ning läksin lihtsalt katki. Tähendab, kõigepealt jõudsin juba Monica vanematega Walmartis sisseoste teha, ta emaga õhtusööki valmistada ja vanema vennaga tutvuda ning enda “päris” vanemate ja tugiisikuga kõik läbi rääkida, kuid õhtuks otsustasin siiski, et midagi oma endisele vahetusperele selgitamata juba samal päeval välja kolida on liig mis liig.

Terve järgmise päeva veetsin justkui murepilves, sest seisin totaalse dilemma ees ega suutnud otsustada, kumb valik on hullem. Arvan, et kui oleksin saanud suveni USAsse jääda, oleksin varem või hiljem Monica juurde kolinud. Vähemalt oleks see olnud “õige” otsus. Kuid vaadates tagasi sellele, kuidas elu tegelikult läks, olen väga õnnelik, et tol hetkel siiski perevahetusest loobusin. Monica vanemad jäid väga mõistvaks ning olid valmis mind iga hetk vastu võtma, nii et nendega on suhted endiselt väga head. Ning lisaks ei saanud mind 7 kuud võõrustanud pere kunagi teada, et nende juurest lahkumist üldse kaalusin, nii et nendegagi pole mingit tüli, mille pärast muretseda. Okei, vahetusema usutavasti aimas, et kõik polnud perfektne, kuid temagagi sain lõpuni välja enamjaolt hästi läbi. 🙂

Igatahes, nüüd mil olen põgusalt pajatanud oma peaaegu-perevahetusest, tuleksin tagasi lõbusamate teemade juurde. Nimelt toimus Püha Patricku päeval, 17. märtsil Katelyni (üks Monica sõbrannadest) juures selleteemaline pidu. See oligi siis esimene (ja koroona tõttu viimane) pidu, kuhu mind vahetusaasta jooksul kutsuti. Tõepoolest, mu vahetusaasta sai pool oma väärtusest tänu sellele, et tutvusin Monica ja tema sõpradega ning sain lõpuks ometi osa tegevustest, mida iga vahetusõpilase elus varem nii elementaarseks olin pidanud. Päeval sõitsime Monica, ta tüdruksõbra Ainsley ja sõbranna Feliciaga Eriesse bobat ehk mulliteed jooma. Nüüdseks on Eestiski mõned bobakohad avatud, kuid tol hetkel olin sellisest joogist vaid kuulnud. Ütlen ausalt, Eestis proovitud boba pole sellega võrreldavgi, mida USAs jõin. Iseasi muidugi, kui palju kummalgi joogil üldse Aasias tehtavate “päris” versioonidega ühist on… Peale kohvikukülastust panin end õhtuks valmis ning sõitsime seejärel peole. Möödus meeleolukas öö. Eestis võiks ka rohkem teemapidusid toimuda, see lisab nii palju vürtsi.

22. märtsil lugesime grillihooaja alanuks ehk tegime aasta esimesed burgerid. Ohh, neid igatsen küll. Ja siis… 23. märtsil tuli teade, et epideemia tõttu lõpetatakse vahetusaasta varakult ning mulle on 3 päeva pärast lennupiletid. Järgnevad päevad mattusid sellisesse segadusse, et ma ei saanud isegi mahti õhtuti paari sõnaga möödunut kokku võtta (nagu muidu terve aasta iga päeva kohta oma märkmikusse kirjutanud olin) ehk jutustan nüüd viimastest hetkedest lihtsalt enda mälule ja Snapi mälestustele toetudes. Või noh, millest siin ikka jutustada. Peamiselt lihtsalt sorteerisin ja pakkisin oma asju päevad läbi, ostsin Walmartist tohutul hulgal maiustusi, tegin Hope’iga kass Arturit ja sain viimast korda Monicaga kokku. Viimasel päeval oli mu vahetuspere nii armas, et tähistasime tagasihoidlikult lausa mu sünnipäeva (mis oli alles aprillis). Sõime šokolaadimuffineid, Hope tegi mulle kingituse ning neilt kõigilt oli kaart.

✈️ Ja siis ma juba olingi oma elu esimeses 3 reisijaga lennukis, inimtühjades lennujaamades, Soome laeval, ja kodus.

Jah, mul on väga kahju, et kaotasin oma vahetusaasta viimased kuud. Et jäin ilma Broadway Dinnerist, ja Promist, ja vanematega aasta lõppu planeeritud road tripist. Aga olen õnnelik, et sain karantiini veeta oma päris kodus, mitte teispool ookeani internetivabas majas igavledes.

Miks ma siis varem selle postituse kirjutamisega hakkama ei saanud, aega oli ju küll ja enamgi veel? Ma ei teagi täpselt… Mul on tunne, et olen 13. märtsist saadik mingis mullis viibinud, milles liikudes on elu küll edasi läinud, kuid mõtted mõnes mõttes paigale jäänud, kokku jooksnud. Nüüd on vist lõpuks ometi piisavalt aega möödunud, et suudan möödunule enam-vähem neutraalse hoiakuga tagasi vaadata ning otsad kokku tõmmata.

Oeh, andsin seda blogi kirjutades nii mitmeid täitmata jäänud lubadusi, mistõttu ei tahaks sellist viga jälle korrata… Kuid ütlen siiski, et usun, et see postitus täiesti viimaseks ei jää. Ma ei tea, võib-olla tulen tagasi kuu, võib-olla 5 aasta pärast. Aga ma pole sellele kogemusele peegeldamist lõpetanud. Ma ei tea, kes minu teekonda jälgisid või kui paljusid huvitas piisavalt, et selle pool aastat hiljem tulnud postitusega tutvuda, kuid tunnen siirast kergendust, et kõik jutud nüüd endast välja sain. Arvan, et aastate pärast sellest “seiklusest” kokkuvõtteid lugema tulles olen õnnelik, et need kirja panna viitsisin. Mis sest, et liiga pikalt ja ebaolulist informatsiooni jagades. 🇺🇸

🇪🇪 Aitäh teile, püsige terved! 😷

Triin