Design a site like this with WordPress.com
Alustamine

Viimane kuu đŸ‡ș🇾

Tervitus! ❄

Detsember hakkab kĂ€tte jĂ”udma. Mu vahetusprogramm katkestati mĂ€rtsi lĂ”pus… Aga kujutlegem korraks ette, et koroonat pole olnud. Mind jĂ€i kripeldama, et lubasin eelmise postituse lĂ”pus entusiastlikult veel palju jagada, kuid kadusin siis pooleks aastaks sootuks. Blogi tuleb lĂ”puni kirjutada, olgugi et vahetusaasta jĂ€i poolikuks.

Niisiis. Viimati jagasin mĂ€lestusi 20. veebruarist. 3 pĂ€eva hiljem toimus minu esimene pĂ€ris proov Broadway Dinneri jaoks. Harjutasime numbrit “Grease Is the Word”, milles pidin kehastama heatahtlikku cheerleaderit Pattyt, kellena muidu tantsisin-laulsin lihtsalt grupi osa, kuid etteaste alguses sain ka veidi ‘erilisemat’ rolli nautida: aitasin koolikaaslaste kiusatud nohikul Eugene’il pĂŒsti tĂ”usta (tema, kiusaja ja mina tulime ĂŒlejÀÀnud taustatantsijatest hetk varem lavale hahah).

Patty & Eugene

27. veebruari varahommikul teatati kĂ”igepealt, et paksu lume tĂ”ttu algab kool 2h hiljem ning Ă”ige pea otsustati tunnid ĂŒldse Ă€ra jĂ€tta. Sellistest pĂ€evadest hakkan Eestis kindlasti puudust tundma. Mitte et oleksin tol hetkel just tohutult Ă”nnelik olnud, et sain pĂ€ev lĂ€bi oma vahetuspere majas igavleda, kuid nĂ”nda kaunist talveilma jÀÀn kĂŒll igatsema ja tean, et kodumaal rÔÔmustaks ĂŒllatuslik puhkepĂ€ev mind vĂ€ga.

28. veebruaril kĂ€isin koolikaaslastega Washington, D.C.s. PÀÀsesin ekskursioonile seetĂ”ttu, et pidin neljandal veerandil olema 2. maailmasĂ”ja tunnis (millesse registreerumisega ĂŒhtlasi nĂ”ustusin vaid seetĂ”ttu, et reisile saada, ups) ja see klass kĂ€ib alati holokausti memoriaalmuuseumis. Kuigi mul on muidu tohutult kahju, et minu Ă”ppeaasta USAs poolikuks jĂ€i, olen Ă”nnelik, et antud juhul sĂŒndmused just sellises jĂ€rjekorras olid: Ă€ra jĂ€i viimane veerand (ehk sellega kaasnev sĂ”jatund), mitte vĂ€ljasĂ”it. Igatahes. Washingtoni hakkasime sĂ”itma hommikul kl 6 ning tagasi tulime sama pĂ€eva kesköö paiku. Teel sinna vaatasime holokaustist kĂ”nelevat filmi “The Pianist” ja tegime kiire peatuse, et hommikusöök haarata. Kohale jĂ”udes saime hetke Lincolni, Korea, Vietnami veteranide ja muude memoriaalide juures uudistada ning seejĂ€rel suundusimegi muuseumi. Ma ei oska toda kĂŒlastust eriti hĂ€sti sĂ”nadesse panna, mistĂ”ttu ĂŒtleksin lihtsalt, et vĂ”imas! oli ja lisan mĂ”ned pildid, mis loodetavasti rÀÀgivad enda eest.

JĂ€rgmisel pĂ€eval kĂ€isime Hope’iga viimast korda suusatamas. Lumekiht oli paks ja mĂ”nusalt puudrine. SĂ”itsime korduvalt pildil kollasega ĂŒle tehtud rajast alla ning umbes 15. korral polnud isegi lĂ”pulaskumine enam hirmus. Lausa nii julge hakkas, et otsustasin proovida rajast nr. 1 alla sĂ”ita. Noooh… Sellega lĂ€ks nii, et… Eks ma umbes pool teest sĂ”itsin. Aaga siis ĂŒhel hetkel jĂ”udis mulle kohale, et pĂ€ris jĂ€rsk on ikka. Ja siis ma hĂŒĂŒdsin Hope’ile, et pĂ€ris jĂ€rsk on. Ja kukkusin maha. Aga ma ei teadnud kuidas pĂŒsti tĂ”usta. Nii et ma siis natuke aega ukerdasin seal enda ĂŒle naerdes, kuni lĂ”puks tuli ĂŒks töötaja mind pÀÀstma. Ta sai muidugi kohe aru, et tegu on algajaga, sest ma ei saanud isegi lihtsatest terminitest aru, mida ta minu pĂŒsti aitamiseks kasutas. Aga ta oli hĂ€sti tore. Ja siis ma niimoodi pidurdavas asendis ning endiselt naerdes libisesingi teekonna lĂ”puni. Loo moraal: ma olen endiselt vĂ€ga halb “suusataja” ja pidurdamist ma kunagi Ă€ra ei Ă”ppinudki, kuid mul oli tĂ€itsa vahva, nii et kui keegi peaks miskipĂ€rast minusugust endaga kunagi suusatama tahtma, siis usun, et oleksin huvitatud kĂŒll.

3. mĂ€rtsil oli minu vahetusaasta ajaskaalal minu jaoks “elumuutev” pĂ€ev. Nimelt oli mul Ă”htul koolis Broadway Dinneri jaoks proov ning kuna mu vahetusvanemad olid kodust Ă€ra, siis pidin endale autojuhi leidma. Ma ei suhelnud vĂ€ga kellegagi sellest grupist, kuid hakkasin lihtsalt suvaliselt sĂ”bralikemaid nĂ€gusid kĂŒsitlema, kuni jĂ”udsin Monicani. See imeline tĂŒdruk oli mu elupÀÀstja! VĂ”i noh pigem nagu.. vahetusaasta pÀÀstja. Temaga oli kohe nii lihtne rÀÀkida ja 5-minutilise autosĂ”idu jooksul jĂ”udsin talle kĂ”igest olulisest ĂŒlevaate anda ning maja ette parkides olime jĂ”udnud punkti, kus ta lubas mind kĂ”ikidele oma sĂ”pradele tutvustada ning seega mu tutvusringkonda oluliselt laiendada. Olen tema eest niiii tĂ€nulik, sest sellele Ă”htule jĂ€rgnevata oleks mu vahetusaasta palju nukramalt möödunud. 💗

Ma kĂŒll teadsin, et Monica oli lubanud minu eest hoolt kanda, kuid ameeriklased on suurte sĂ”nadega ning ma ei oodanud antud lubadusest palju, kuid juba jĂ€rgneval pĂ€eval tuli minu jutule riburadabidi erinevaid ta sĂ”brannasid, kes kĂ”ik mind nende gruppi sööma kutsusid. Olin kutse eest vĂ€ga tĂ€nulik ning lubasin nendega esimesel vĂ”imalusel liituda, kuid samas tekkis kerge paanika, sest pidin vĂ€lja mĂ”tlema pĂ”hjenduse, kuidas seda oma endisele sĂ”prusringkonnale selgitada. Nad ei pruukinud ju olla “minu tĂŒĂŒpi” inimesed, kuid tegu oli siiski tohutult heade koolikaaslastega, kes teekonna algusest minu kĂ”rval olid olnud ning ma ei tahtnud jĂ€tta muljet, et populaarsust taga ajades nende juurest lihtsalt pĂ€evapealt minema lĂ€hen. MĂ”tlesin magamaminekuni, kuidas lahkumist selgitada, kuid jĂ€rgmiseks pĂ€evaks oli olukord muutumata ning kuigi sain uued kutsed Monica sĂ”prade juurde, pidin veel ĂŒhe lĂ”una endises seltskonnas mööda saatma. Selle pĂ€eva Ă”htul vĂ”tsin end siiski lĂ”puks ometi kokku ning andsin Hope’ile teada, et kui mind homme nende juures pole, siis lĂ€ksin Monica sĂ”pradega tutvuma, ja sellega minu selgitus piirduski.

Monicaga tutvumisest oli siis möödunud kaks pĂ€eva, kui ma lĂ”puks jĂ€rjekordselt kolmandalt isikult tulnud kutse peale vedu vĂ”tsin ning tema sĂ”brannadega lĂ”unat sĂ”in. Nagu oma endise grupi juurest lahkumisega kaasnenud sĂŒĂŒmekatest kĂŒllalt poleks, tekkis mul ka hirm, et ma ei sobi oma uude seltskonda tegelikult absoluutselt ning olen neile lihtsalt Monica poolt peale surutud. Reaalsuses olid kĂ”ik minust vĂ€ga huvitatud ning kohe oma plaanidesse kaasavad. Sain kutse oma vahetusaasta esimesele peole ning ĂŒleĂŒldse oli vestlus paljulubav. đŸ„°

đŸŒŒđŸ‚ Niii… Ja siinkohal jĂ€igi juuni lĂ”pus alustatud blogipostituse kirjutamine katki. MĂ€lestused on nĂŒĂŒdseks ilmselgelt veelgi tuhmunumad, kui need olid 3 kuud peale vahetusaasta lĂ”ppu, kuid lobapidamatus ja mĂ€rkmete kĂŒllus on endised, ehk jagamata lood ei jÀÀ.

Igatahes, 11. mĂ€rtsil toimus ASSE toetajate otsimise koolitus, millel osalesin taaskord videosilla abil. Seekord juhtus aga nii, et ASSE kaamera ja mikrofon ei töötanud, ehk sain kuulajate kĂŒsimused sĂ”numitena ning muidu rÀÀkisin lihtsalt omaette. Mainin antud olukorda lihtsalt seetĂ”ttu, et see sarnaneb vĂ€gagi sellega, millega Ă”petajad videotunde andes silmitsi seisavad… LĂŒhidalt: ma tean, kui jube on lihtsalt tumeda ekraaniga rÀÀkida. Aaga samas palun Ă€rge mitte mingil juhul kĂ€skige mul distantsĂ”ppe ajal kaamerat kl 8 hommikul sisse panna! â˜ș

Nagu Eestiski, lĂ€ks meil kool reedel, 13. mĂ€rtsil “kaheks nĂ€dalaks” kinni. Meil isegi ei kuulutatud alguses distantsĂ”pet vĂ€lja, vaid oligi justkui koroonast tingitud lisavaheaeg. LaupĂ€eval toimus Monica juures sleepover. Lisaks meile kahele oli seal veel 6 inimest. Sisustasime aega muu hulgas nĂ€iteks sellega, et proovisin Monica Homecomingu ja Promi kleite (usutavasti kĂ”ige uhkemad hilbud, mida kunagi kandnud olen), mĂ€ngisime erinevaid grupimĂ€nge ning sĂ”itsime mööda linna ringi (ĂŒhes autos) ((kaheksakesi)). Just tĂ€nu sellele autosĂ”idule tundsin, et sain tĂ€pselt sellise Ă”ige Ameerika vĂ€ikelinna teismeliste kogemuse. Nimelt sĂ”itsime alguses lihtsalt erinevate koolikaaslaste majade juurest mööda; seejĂ€rel lĂ€ksime Walmarti; siis erinevate kiirtoidukohtade drive through-dest lĂ€bi, kus ma eestikeelseid tellimusi esitasin ning lĂ”petuseks sĂ”itsime ĂŒle kooli jalkavĂ€ljaku… KĂ”ik tehtu kĂ”lab vĂ€ga rumalalt ning eks me peaaegu politseile vahele jĂ€ime ka, kuid just nende tegevuste labasus ja hoolimatu kĂ€itumine Ă”htu nii lĂ”busaks ja meeldejÀÀvaks muutsidki. LĂ”petuseks vaatasime Frozen 2te.

JĂ€rgmisel hommikul tutvusin Monica vanematega ning vaid paari otsuse lĂ€bi oleks sellest pĂ€evast saanud minu vahetusaasta totaalne pöördepunkt… Nimelt olin tĂ”ttöelda juba mĂ”nda aega erinevate konfliktide kuhjumise tĂ”ttu perevahetust kaalunud ning vahetusaasta lĂ”puks oleksingi Monica juurde kolinud. KĂ”ik kĂ€is vĂ€ga kiiresti: avaldasin soovi uus pere leida reede hommikul ning juba pĂŒhapĂ€eval rÀÀkisin Monica vanematega ĂŒksikasjadest; samal ajal sĂ”brad mööblit ĂŒmber tĂ”stmas, et mulle ĂŒks tuba vabaks teha. Liiga kiiresti. VĂ”i noh… Kuidas sai midagi ĂŒldse “kiireks” lugeda, kui ma alles 3 kuud enne vahetusaasta lĂ”ppu perevahetuseni jĂ”udsin? KĂ”ik olekski pidanud ju vĂ”imalikult kĂ€hku toimuma, et sellel ĂŒldse mingit mĂ”tet oleks? Saan sellest vĂ€ga hĂ€sti aru, kuid sellegipoolest olin tol pĂ€eval tohutult emotsionaalne, sest ma polnud lootnud nii ruttu uut pere leida ega end vaimselt pĂ€riselt kolimiseks ette valmistanud. Ühel pool pakkusid uhiuued tuttavad mulle juba samaks Ă”htuks uut kodu ning teisel ootas endine vahetuspere midagi aimamata mind sleep overilt tagasi. Jah, pĂ”hjusi lahkumiseks oli rohkem kui kĂŒll ning situatsioon tĂ€pselt selline “nĂŒĂŒd vĂ”i mitte kunagi”, kuid tugiisiku, Eesti pere, Monica vanemate ja sĂ”prade sĂ”nadest hoolimata ei suutnud ma siiski nii impulsiivselt antud otsust ratsionaliseerida ning lĂ€ksin lihtsalt katki. TĂ€hendab, kĂ”igepealt jĂ”udsin juba Monica vanematega Walmartis sisseoste teha, ta emaga Ă”htusööki valmistada ja vanema vennaga tutvuda ning enda “pĂ€ris” vanemate ja tugiisikuga kĂ”ik lĂ€bi rÀÀkida, kuid Ă”htuks otsustasin siiski, et midagi oma endisele vahetusperele selgitamata juba samal pĂ€eval vĂ€lja kolida on liig mis liig.

Terve jĂ€rgmise pĂ€eva veetsin justkui murepilves, sest seisin totaalse dilemma ees ega suutnud otsustada, kumb valik on hullem. Arvan, et kui oleksin saanud suveni USAsse jÀÀda, oleksin varem vĂ”i hiljem Monica juurde kolinud. VĂ€hemalt oleks see olnud “Ă”ige” otsus. Kuid vaadates tagasi sellele, kuidas elu tegelikult lĂ€ks, olen vĂ€ga Ă”nnelik, et tol hetkel siiski perevahetusest loobusin. Monica vanemad jĂ€id vĂ€ga mĂ”istvaks ning olid valmis mind iga hetk vastu vĂ”tma, nii et nendega on suhted endiselt vĂ€ga head. Ning lisaks ei saanud mind 7 kuud vÔÔrustanud pere kunagi teada, et nende juurest lahkumist ĂŒldse kaalusin, nii et nendegagi pole mingit tĂŒli, mille pĂ€rast muretseda. Okei, vahetusema usutavasti aimas, et kĂ”ik polnud perfektne, kuid temagagi sain lĂ”puni vĂ€lja enamjaolt hĂ€sti lĂ€bi. 🙂

Igatahes, nĂŒĂŒd mil olen pĂ”gusalt pajatanud oma peaaegu-perevahetusest, tuleksin tagasi lĂ”busamate teemade juurde. Nimelt toimus PĂŒha Patricku pĂ€eval, 17. mĂ€rtsil Katelyni (ĂŒks Monica sĂ”brannadest) juures selleteemaline pidu. See oligi siis esimene (ja koroona tĂ”ttu viimane) pidu, kuhu mind vahetusaasta jooksul kutsuti. TĂ”epoolest, mu vahetusaasta sai pool oma vÀÀrtusest tĂ€nu sellele, et tutvusin Monica ja tema sĂ”pradega ning sain lĂ”puks ometi osa tegevustest, mida iga vahetusĂ”pilase elus varem nii elementaarseks olin pidanud. PĂ€eval sĂ”itsime Monica, ta tĂŒdruksĂ”bra Ainsley ja sĂ”branna Feliciaga Eriesse bobat ehk mulliteed jooma. NĂŒĂŒdseks on Eestiski mĂ”ned bobakohad avatud, kuid tol hetkel olin sellisest joogist vaid kuulnud. Ütlen ausalt, Eestis proovitud boba pole sellega vĂ”rreldavgi, mida USAs jĂ”in. Iseasi muidugi, kui palju kummalgi joogil ĂŒldse Aasias tehtavate “pĂ€ris” versioonidega ĂŒhist on… Peale kohvikukĂŒlastust panin end Ă”htuks valmis ning sĂ”itsime seejĂ€rel peole. Möödus meeleolukas öö. Eestis vĂ”iks ka rohkem teemapidusid toimuda, see lisab nii palju vĂŒrtsi.

boba
Monica ❀

22. mĂ€rtsil lugesime grillihooaja alanuks ehk tegime aasta esimesed burgerid. Ohh, neid igatsen kĂŒll. Ja siis… 23. mĂ€rtsil tuli teade, et epideemia tĂ”ttu lĂ”petatakse vahetusaasta varakult ning mulle on 3 pĂ€eva pĂ€rast lennupiletid. JĂ€rgnevad pĂ€evad mattusid sellisesse segadusse, et ma ei saanud isegi mahti Ă”htuti paari sĂ”naga möödunut kokku vĂ”tta (nagu muidu terve aasta iga pĂ€eva kohta oma mĂ€rkmikusse kirjutanud olin) ehk jutustan nĂŒĂŒd viimastest hetkedest lihtsalt enda mĂ€lule ja Snapi mĂ€lestustele toetudes. VĂ”i noh, millest siin ikka jutustada. Peamiselt lihtsalt sorteerisin ja pakkisin oma asju pĂ€evad lĂ€bi, ostsin Walmartist tohutul hulgal maiustusi, tegin Hope’iga kass Arturit ja sain viimast korda Monicaga kokku. Viimasel pĂ€eval oli mu vahetuspere nii armas, et tĂ€histasime tagasihoidlikult lausa mu sĂŒnnipĂ€eva (mis oli alles aprillis). SĂ”ime ĆĄokolaadimuffineid, Hope tegi mulle kingituse ning neilt kĂ”igilt oli kaart.

✈ Ja siis ma juba olingi oma elu esimeses 3 reisijaga lennukis, inimtĂŒhjades lennujaamades, Soome laeval, ja kodus.

Jah, mul on vÀga kahju, et kaotasin oma vahetusaasta viimased kuud. Et jÀin ilma Broadway Dinnerist, ja Promist, ja vanematega aasta lÔppu planeeritud road tripist. Aga olen Ônnelik, et sain karantiini veeta oma pÀris kodus, mitte teispool ookeani internetivabas majas igavledes.

Miks ma siis varem selle postituse kirjutamisega hakkama ei saanud, aega oli ju kĂŒll ja enamgi veel? Ma ei teagi tĂ€pselt… Mul on tunne, et olen 13. mĂ€rtsist saadik mingis mullis viibinud, milles liikudes on elu kĂŒll edasi lĂ€inud, kuid mĂ”tted mĂ”nes mĂ”ttes paigale jÀÀnud, kokku jooksnud. NĂŒĂŒd on vist lĂ”puks ometi piisavalt aega möödunud, et suudan möödunule enam-vĂ€hem neutraalse hoiakuga tagasi vaadata ning otsad kokku tĂ”mmata.

Oeh, andsin seda blogi kirjutades nii mitmeid tĂ€itmata jÀÀnud lubadusi, mistĂ”ttu ei tahaks sellist viga jĂ€lle korrata… Kuid ĂŒtlen siiski, et usun, et see postitus tĂ€iesti viimaseks ei jÀÀ. Ma ei tea, vĂ”ib-olla tulen tagasi kuu, vĂ”ib-olla 5 aasta pĂ€rast. Aga ma pole sellele kogemusele peegeldamist lĂ”petanud. Ma ei tea, kes minu teekonda jĂ€lgisid vĂ”i kui paljusid huvitas piisavalt, et selle pool aastat hiljem tulnud postitusega tutvuda, kuid tunnen siirast kergendust, et kĂ”ik jutud nĂŒĂŒd endast vĂ€lja sain. Arvan, et aastate pĂ€rast sellest “seiklusest” kokkuvĂ”tteid lugema tulles olen Ă”nnelik, et need kirja panna viitsisin. Mis sest, et liiga pikalt ja ebaolulist informatsiooni jagades. đŸ‡ș🇾

đŸ‡ȘđŸ‡Ș AitĂ€h teile, pĂŒsige terved! đŸ˜·

Triin

Avaldanud: Triin Tillemann

Olen 17-aastane, lÔpetasin 2019. aastal Tallinna Reaalkoolis pÔhikooli. Laulan, tantsin, söön. Armastan koeri! Soovin nii maailma kui iseend paremini tundma Ôppida.

Lisa kommentaar

TÀida nÔutavad vÀljad vÔi kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi vĂ€lja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: