Heips! ☀️

Ma ei tea, millal selle postituse avalikustada saan, kuid kirjutan sellegipoolest. Olen hetkel oma viimasel lennul, Chicagost Eriesse. ✈️

Stockholmi jõudes pidin esmalt oma väravasse pääsemiseks läbima passikontrolli. Alguses oli kontrollija veidi segaduses, et miks üksi olen, kuid vahetusaastast kuuldes hämming kadus. Veetsin lennujaamas umbes 3h ning oligi aeg pikimale, 8.5h kestvale lennule minna: Stockholm – Chicago. Lennul anti 2 korda süüa: alguses suurem praad magustoidu, salati, näkileibade ja kukliga ning hiljem väiksem saiake ning õuna-mustsõstra-maasikamahl. Aega veetsingi süües, filmi vaadates ja tukastades.

Fun fact: Umbes tund enne Chicagosse jõudmist tekkis mul mõte arvutada, kui täpselt lennuk graafikus on. Vaatasin siis aega, mis väidetavalt kohalejõudmiseni jäänud oli ning tegin mõned arvutused Enda Arvates Kohaliku aja järgi. Tulemuseks sain, et lennuk hilineb vähemalt 40min ja see ei olnud kohe mitte rõõmustav. Paanitsesin seal maandumiseni: käisin mõttes kõik, mis lennujaamas teha vaja, mitmeid kordi läbi ning nuputasin, kuidas võimalikult kiire olla. Kohe, kui olime lennuplatsile jõudnud, lülitasin telefonil lennurežiimi välja, et vajadusel kähku abi paluda. Ja sealt see tuli. Lennuk oli väga hästi graafikus. Muidugi tundsin end äärmiselt kergendunult, kuid samas oli oma rumalust mõista ikka päris nõme ka. Mu arvutused klappisid küll.. Aga.. Edinboro (lõppsihtpunkt) mitte Chicago aja järgi. 🥴 Mis teha. 4h und ei anna vist kõige selgemat mõistust. Lõpp hea, kõik hea.

Chicagos oli tarvis käia piirikontrollis (sisenesin USAsse), pagas uuesti check-inida, bussiga teise terminali sõita, turvakontroll läbida ning värav leida. Väravat muudeti kolm korda, sai mõnusalt samme.
Boarding hilines umbes 10min, lend ise lausa 50min. Väga väike lennuk on: ainult kolm veergu istmeid, üks stjuuard.

Kuidas tänane päev siiani läinud on? Olen üsna väsinud, kuid kõik on üllatavalt hästi sujunud. Kõikidel lendudel istu(si)n kaheses reas, meeste kõrval. Keegi neist pole olnud eriti jutukas, õnneks ka mitte ebameeldiv. Piiri ületamine läks palju lihtsamini, kui arvata oleksin osanud. Võib-olla on asi minus, võib-olla lennujaama töötajates, võib-olla Chicagos… Aga kas selles linnas ongi mingi väga omapärane aktsent? Või miks Kõik töötajad rääkisid inglise keelt kui võõramaalased?

Igatahes. Mu viimane lend on nüüd lõpuks alanud. Olen pisut närvis, aga samas põnevil. Loodan, et ka päeva lõpp on edukas. 😊

Järgmise postituseni! 🌎
Triin

PS. Nagu näete, tulevad kõik postitused avalikustamisele väga suvalisel ajal. Järgmiseks on plaanis jagada kõike, mis koolile eelnes ning nädala lõpus teeksin esimesest koolinädalast kokkuvõtte. 😉

Armsad sõbrad! 💛

Oma blogi esimest postitust kirjutades olen teekonna esimesel lennul, Tallinnast Stockholmi. Kingitusi vahetusperele ja riideid endale olin küll juba varem ostnud, kuid reaalselt pakkima hakkasin eile. Lennujaamas selgus, et kohver kaalus 2,7 kg lubatust rohkem ning seetõttu pidin nii mõnestki asjast loobuma. 🙄 Teadlikult jäi nüüd maha suurem hulk asju, kui varem endale teadvustanud olin, et mul üldse eksisteerib. Nendele lisanduvad veel esemed, mis lihtsalt ununesid… Õnneks on USAs kõike. ☺️

Hoolimata varasest kellaajast tulid mind saatma emme, issi, venna ja vaprad sõbrannad Emmi, Haide ja Grete! Nii-nii kallid olete! Aitäh teile! 💘

Umbes pool aastat tagasi arvasin, et olen vahetusaastaks täiesti valmis ning võimalusel võiksin kohe minema lennata. Kui mais viimaks tõesti ASSEga lepingu sõlmisime, oli edasi toetajate otsimise, põhikooli lõpu, laulu- ja tantsupeo, tööl käimise ning muu sellisega nii palju tegemist, et peaaegu 10 kuuks USAsse lendamisest enam eriti mõelda ei jõudnudki. Augustis hakati juba uurima, et mis tunne on. Tunne oli lõbus. Naerma ajas, sest jõudnud kohale, mis toimuma hakkab. Oli ju küll täidetud igast pabereid, tehtud uusi dokumente ja vaktsiine, käidud eelorientatsioonil, vormistatud viisa jnejne, kuid kõike seda tehes polnud mahti eriti põhjalikult süveneda. Nii et.. Mis tunne oli? Olenes olukorrast, aga vahetusaastale minemine mõjutas hetkeemotsiooni küll minimaalselt. Mis tunne nüüd on? Jällegi: ma ei tea. Natuke on kurb. Natuke on väsinud. Natuke on rõõmus ja tänulik ja põnevil. Natuke on hirmul ja segasudes ja ärevil. Kõik läheb nii kiiresti. Kuid kokku moodustab see kompott kuidagi üsna neutraalse seisundi. Võiksin isegi öelda, et tunnen end päris tuimana. Eks see vast muutub, kui Stockholmi lennujaamas ekslema pean hakkama… ✈️

Olen siiralt tänulik kõigile, kes aitasid mu unistusel täituda! Kes toetavate sõnadega, kes rahaliselt, kes töökoha andmisega… 🥰

Praegu võin ju väita, et tunnen end “tuimana”, kuid tegelikult tean hästi, et on vaid aja küsimus millal mulle kohale jõuab, mis tegelikult toimub – hetkel ma lihtsalt ei suuda toimuvat uskuda!

Aitäh-aitäh-aitäh! 💗

Kirjutan (nii) peatselt (kui võimalik)!

🌼 Triin