Design a site like this with WordPress.com
Alustamine

Viimane kuu 🇺🇸

Tervitus! ❄️

Detsember hakkab kätte jõudma. Mu vahetusprogramm katkestati märtsi lõpus… Aga kujutlegem korraks ette, et koroonat pole olnud. Mind jäi kripeldama, et lubasin eelmise postituse lõpus entusiastlikult veel palju jagada, kuid kadusin siis pooleks aastaks sootuks. Blogi tuleb lõpuni kirjutada, olgugi et vahetusaasta jäi poolikuks.

Niisiis. Viimati jagasin mälestusi 20. veebruarist. 3 päeva hiljem toimus minu esimene päris proov Broadway Dinneri jaoks. Harjutasime numbrit “Grease Is the Word”, milles pidin kehastama heatahtlikku cheerleaderit Pattyt, kellena muidu tantsisin-laulsin lihtsalt grupi osa, kuid etteaste alguses sain ka veidi ‘erilisemat’ rolli nautida: aitasin koolikaaslaste kiusatud nohikul Eugene’il püsti tõusta (tema, kiusaja ja mina tulime ülejäänud taustatantsijatest hetk varem lavale hahah).

Patty & Eugene

27. veebruari varahommikul teatati kõigepealt, et paksu lume tõttu algab kool 2h hiljem ning õige pea otsustati tunnid üldse ära jätta. Sellistest päevadest hakkan Eestis kindlasti puudust tundma. Mitte et oleksin tol hetkel just tohutult õnnelik olnud, et sain päev läbi oma vahetuspere majas igavleda, kuid nõnda kaunist talveilma jään küll igatsema ja tean, et kodumaal rõõmustaks üllatuslik puhkepäev mind väga.

28. veebruaril käisin koolikaaslastega Washington, D.C.s. Pääsesin ekskursioonile seetõttu, et pidin neljandal veerandil olema 2. maailmasõja tunnis (millesse registreerumisega ühtlasi nõustusin vaid seetõttu, et reisile saada, ups) ja see klass käib alati holokausti memoriaalmuuseumis. Kuigi mul on muidu tohutult kahju, et minu õppeaasta USAs poolikuks jäi, olen õnnelik, et antud juhul sündmused just sellises järjekorras olid: ära jäi viimane veerand (ehk sellega kaasnev sõjatund), mitte väljasõit. Igatahes. Washingtoni hakkasime sõitma hommikul kl 6 ning tagasi tulime sama päeva kesköö paiku. Teel sinna vaatasime holokaustist kõnelevat filmi “The Pianist” ja tegime kiire peatuse, et hommikusöök haarata. Kohale jõudes saime hetke Lincolni, Korea, Vietnami veteranide ja muude memoriaalide juures uudistada ning seejärel suundusimegi muuseumi. Ma ei oska toda külastust eriti hästi sõnadesse panna, mistõttu ütleksin lihtsalt, et võimas! oli ja lisan mõned pildid, mis loodetavasti räägivad enda eest.

Järgmisel päeval käisime Hope’iga viimast korda suusatamas. Lumekiht oli paks ja mõnusalt puudrine. Sõitsime korduvalt pildil kollasega üle tehtud rajast alla ning umbes 15. korral polnud isegi lõpulaskumine enam hirmus. Lausa nii julge hakkas, et otsustasin proovida rajast nr. 1 alla sõita. Noooh… Sellega läks nii, et… Eks ma umbes pool teest sõitsin. Aaga siis ühel hetkel jõudis mulle kohale, et päris järsk on ikka. Ja siis ma hüüdsin Hope’ile, et päris järsk on. Ja kukkusin maha. Aga ma ei teadnud kuidas püsti tõusta. Nii et ma siis natuke aega ukerdasin seal enda üle naerdes, kuni lõpuks tuli üks töötaja mind päästma. Ta sai muidugi kohe aru, et tegu on algajaga, sest ma ei saanud isegi lihtsatest terminitest aru, mida ta minu püsti aitamiseks kasutas. Aga ta oli hästi tore. Ja siis ma niimoodi pidurdavas asendis ning endiselt naerdes libisesingi teekonna lõpuni. Loo moraal: ma olen endiselt väga halb “suusataja” ja pidurdamist ma kunagi ära ei õppinudki, kuid mul oli täitsa vahva, nii et kui keegi peaks miskipärast minusugust endaga kunagi suusatama tahtma, siis usun, et oleksin huvitatud küll.

3. märtsil oli minu vahetusaasta ajaskaalal minu jaoks “elumuutev” päev. Nimelt oli mul õhtul koolis Broadway Dinneri jaoks proov ning kuna mu vahetusvanemad olid kodust ära, siis pidin endale autojuhi leidma. Ma ei suhelnud väga kellegagi sellest grupist, kuid hakkasin lihtsalt suvaliselt sõbralikemaid nägusid küsitlema, kuni jõudsin Monicani. See imeline tüdruk oli mu elupäästja! Või noh pigem nagu.. vahetusaasta päästja. Temaga oli kohe nii lihtne rääkida ja 5-minutilise autosõidu jooksul jõudsin talle kõigest olulisest ülevaate anda ning maja ette parkides olime jõudnud punkti, kus ta lubas mind kõikidele oma sõpradele tutvustada ning seega mu tutvusringkonda oluliselt laiendada. Olen tema eest niiii tänulik, sest sellele õhtule järgnevata oleks mu vahetusaasta palju nukramalt möödunud. 💗

Ma küll teadsin, et Monica oli lubanud minu eest hoolt kanda, kuid ameeriklased on suurte sõnadega ning ma ei oodanud antud lubadusest palju, kuid juba järgneval päeval tuli minu jutule riburadabidi erinevaid ta sõbrannasid, kes kõik mind nende gruppi sööma kutsusid. Olin kutse eest väga tänulik ning lubasin nendega esimesel võimalusel liituda, kuid samas tekkis kerge paanika, sest pidin välja mõtlema põhjenduse, kuidas seda oma endisele sõprusringkonnale selgitada. Nad ei pruukinud ju olla “minu tüüpi” inimesed, kuid tegu oli siiski tohutult heade koolikaaslastega, kes teekonna algusest minu kõrval olid olnud ning ma ei tahtnud jätta muljet, et populaarsust taga ajades nende juurest lihtsalt päevapealt minema lähen. Mõtlesin magamaminekuni, kuidas lahkumist selgitada, kuid järgmiseks päevaks oli olukord muutumata ning kuigi sain uued kutsed Monica sõprade juurde, pidin veel ühe lõuna endises seltskonnas mööda saatma. Selle päeva õhtul võtsin end siiski lõpuks ometi kokku ning andsin Hope’ile teada, et kui mind homme nende juures pole, siis läksin Monica sõpradega tutvuma, ja sellega minu selgitus piirduski.

Monicaga tutvumisest oli siis möödunud kaks päeva, kui ma lõpuks järjekordselt kolmandalt isikult tulnud kutse peale vedu võtsin ning tema sõbrannadega lõunat sõin. Nagu oma endise grupi juurest lahkumisega kaasnenud süümekatest küllalt poleks, tekkis mul ka hirm, et ma ei sobi oma uude seltskonda tegelikult absoluutselt ning olen neile lihtsalt Monica poolt peale surutud. Reaalsuses olid kõik minust väga huvitatud ning kohe oma plaanidesse kaasavad. Sain kutse oma vahetusaasta esimesele peole ning üleüldse oli vestlus paljulubav. 🥰

🌼🍂 Niii… Ja siinkohal jäigi juuni lõpus alustatud blogipostituse kirjutamine katki. Mälestused on nüüdseks ilmselgelt veelgi tuhmunumad, kui need olid 3 kuud peale vahetusaasta lõppu, kuid lobapidamatus ja märkmete küllus on endised, ehk jagamata lood ei jää.

Igatahes, 11. märtsil toimus ASSE toetajate otsimise koolitus, millel osalesin taaskord videosilla abil. Seekord juhtus aga nii, et ASSE kaamera ja mikrofon ei töötanud, ehk sain kuulajate küsimused sõnumitena ning muidu rääkisin lihtsalt omaette. Mainin antud olukorda lihtsalt seetõttu, et see sarnaneb vägagi sellega, millega õpetajad videotunde andes silmitsi seisavad… Lühidalt: ma tean, kui jube on lihtsalt tumeda ekraaniga rääkida. Aaga samas palun ärge mitte mingil juhul käskige mul distantsõppe ajal kaamerat kl 8 hommikul sisse panna! ☺️

Nagu Eestiski, läks meil kool reedel, 13. märtsil “kaheks nädalaks” kinni. Meil isegi ei kuulutatud alguses distantsõpet välja, vaid oligi justkui koroonast tingitud lisavaheaeg. Laupäeval toimus Monica juures sleepover. Lisaks meile kahele oli seal veel 6 inimest. Sisustasime aega muu hulgas näiteks sellega, et proovisin Monica Homecomingu ja Promi kleite (usutavasti kõige uhkemad hilbud, mida kunagi kandnud olen), mängisime erinevaid grupimänge ning sõitsime mööda linna ringi (ühes autos) ((kaheksakesi)). Just tänu sellele autosõidule tundsin, et sain täpselt sellise õige Ameerika väikelinna teismeliste kogemuse. Nimelt sõitsime alguses lihtsalt erinevate koolikaaslaste majade juurest mööda; seejärel läksime Walmarti; siis erinevate kiirtoidukohtade drive through-dest läbi, kus ma eestikeelseid tellimusi esitasin ning lõpetuseks sõitsime üle kooli jalkaväljaku… Kõik tehtu kõlab väga rumalalt ning eks me peaaegu politseile vahele jäime ka, kuid just nende tegevuste labasus ja hoolimatu käitumine õhtu nii lõbusaks ja meeldejäävaks muutsidki. Lõpetuseks vaatasime Frozen 2te.

Järgmisel hommikul tutvusin Monica vanematega ning vaid paari otsuse läbi oleks sellest päevast saanud minu vahetusaasta totaalne pöördepunkt… Nimelt olin tõttöelda juba mõnda aega erinevate konfliktide kuhjumise tõttu perevahetust kaalunud ning vahetusaasta lõpuks oleksingi Monica juurde kolinud. Kõik käis väga kiiresti: avaldasin soovi uus pere leida reede hommikul ning juba pühapäeval rääkisin Monica vanematega üksikasjadest; samal ajal sõbrad mööblit ümber tõstmas, et mulle üks tuba vabaks teha. Liiga kiiresti. Või noh… Kuidas sai midagi üldse “kiireks” lugeda, kui ma alles 3 kuud enne vahetusaasta lõppu perevahetuseni jõudsin? Kõik olekski pidanud ju võimalikult kähku toimuma, et sellel üldse mingit mõtet oleks? Saan sellest väga hästi aru, kuid sellegipoolest olin tol päeval tohutult emotsionaalne, sest ma polnud lootnud nii ruttu uut pere leida ega end vaimselt päriselt kolimiseks ette valmistanud. Ühel pool pakkusid uhiuued tuttavad mulle juba samaks õhtuks uut kodu ning teisel ootas endine vahetuspere midagi aimamata mind sleep overilt tagasi. Jah, põhjusi lahkumiseks oli rohkem kui küll ning situatsioon täpselt selline “nüüd või mitte kunagi”, kuid tugiisiku, Eesti pere, Monica vanemate ja sõprade sõnadest hoolimata ei suutnud ma siiski nii impulsiivselt antud otsust ratsionaliseerida ning läksin lihtsalt katki. Tähendab, kõigepealt jõudsin juba Monica vanematega Walmartis sisseoste teha, ta emaga õhtusööki valmistada ja vanema vennaga tutvuda ning enda “päris” vanemate ja tugiisikuga kõik läbi rääkida, kuid õhtuks otsustasin siiski, et midagi oma endisele vahetusperele selgitamata juba samal päeval välja kolida on liig mis liig.

Terve järgmise päeva veetsin justkui murepilves, sest seisin totaalse dilemma ees ega suutnud otsustada, kumb valik on hullem. Arvan, et kui oleksin saanud suveni USAsse jääda, oleksin varem või hiljem Monica juurde kolinud. Vähemalt oleks see olnud “õige” otsus. Kuid vaadates tagasi sellele, kuidas elu tegelikult läks, olen väga õnnelik, et tol hetkel siiski perevahetusest loobusin. Monica vanemad jäid väga mõistvaks ning olid valmis mind iga hetk vastu võtma, nii et nendega on suhted endiselt väga head. Ning lisaks ei saanud mind 7 kuud võõrustanud pere kunagi teada, et nende juurest lahkumist üldse kaalusin, nii et nendegagi pole mingit tüli, mille pärast muretseda. Okei, vahetusema usutavasti aimas, et kõik polnud perfektne, kuid temagagi sain lõpuni välja enamjaolt hästi läbi. 🙂

Igatahes, nüüd mil olen põgusalt pajatanud oma peaaegu-perevahetusest, tuleksin tagasi lõbusamate teemade juurde. Nimelt toimus Püha Patricku päeval, 17. märtsil Katelyni (üks Monica sõbrannadest) juures selleteemaline pidu. See oligi siis esimene (ja koroona tõttu viimane) pidu, kuhu mind vahetusaasta jooksul kutsuti. Tõepoolest, mu vahetusaasta sai pool oma väärtusest tänu sellele, et tutvusin Monica ja tema sõpradega ning sain lõpuks ometi osa tegevustest, mida iga vahetusõpilase elus varem nii elementaarseks olin pidanud. Päeval sõitsime Monica, ta tüdruksõbra Ainsley ja sõbranna Feliciaga Eriesse bobat ehk mulliteed jooma. Nüüdseks on Eestiski mõned bobakohad avatud, kuid tol hetkel olin sellisest joogist vaid kuulnud. Ütlen ausalt, Eestis proovitud boba pole sellega võrreldavgi, mida USAs jõin. Iseasi muidugi, kui palju kummalgi joogil üldse Aasias tehtavate “päris” versioonidega ühist on… Peale kohvikukülastust panin end õhtuks valmis ning sõitsime seejärel peole. Möödus meeleolukas öö. Eestis võiks ka rohkem teemapidusid toimuda, see lisab nii palju vürtsi.

boba
Monica ❤️

22. märtsil lugesime grillihooaja alanuks ehk tegime aasta esimesed burgerid. Ohh, neid igatsen küll. Ja siis… 23. märtsil tuli teade, et epideemia tõttu lõpetatakse vahetusaasta varakult ning mulle on 3 päeva pärast lennupiletid. Järgnevad päevad mattusid sellisesse segadusse, et ma ei saanud isegi mahti õhtuti paari sõnaga möödunut kokku võtta (nagu muidu terve aasta iga päeva kohta oma märkmikusse kirjutanud olin) ehk jutustan nüüd viimastest hetkedest lihtsalt enda mälule ja Snapi mälestustele toetudes. Või noh, millest siin ikka jutustada. Peamiselt lihtsalt sorteerisin ja pakkisin oma asju päevad läbi, ostsin Walmartist tohutul hulgal maiustusi, tegin Hope’iga kass Arturit ja sain viimast korda Monicaga kokku. Viimasel päeval oli mu vahetuspere nii armas, et tähistasime tagasihoidlikult lausa mu sünnipäeva (mis oli alles aprillis). Sõime šokolaadimuffineid, Hope tegi mulle kingituse ning neilt kõigilt oli kaart.

✈️ Ja siis ma juba olingi oma elu esimeses 3 reisijaga lennukis, inimtühjades lennujaamades, Soome laeval, ja kodus.

Jah, mul on väga kahju, et kaotasin oma vahetusaasta viimased kuud. Et jäin ilma Broadway Dinnerist, ja Promist, ja vanematega aasta lõppu planeeritud road tripist. Aga olen õnnelik, et sain karantiini veeta oma päris kodus, mitte teispool ookeani internetivabas majas igavledes.

Miks ma siis varem selle postituse kirjutamisega hakkama ei saanud, aega oli ju küll ja enamgi veel? Ma ei teagi täpselt… Mul on tunne, et olen 13. märtsist saadik mingis mullis viibinud, milles liikudes on elu küll edasi läinud, kuid mõtted mõnes mõttes paigale jäänud, kokku jooksnud. Nüüd on vist lõpuks ometi piisavalt aega möödunud, et suudan möödunule enam-vähem neutraalse hoiakuga tagasi vaadata ning otsad kokku tõmmata.

Oeh, andsin seda blogi kirjutades nii mitmeid täitmata jäänud lubadusi, mistõttu ei tahaks sellist viga jälle korrata… Kuid ütlen siiski, et usun, et see postitus täiesti viimaseks ei jää. Ma ei tea, võib-olla tulen tagasi kuu, võib-olla 5 aasta pärast. Aga ma pole sellele kogemusele peegeldamist lõpetanud. Ma ei tea, kes minu teekonda jälgisid või kui paljusid huvitas piisavalt, et selle pool aastat hiljem tulnud postitusega tutvuda, kuid tunnen siirast kergendust, et kõik jutud nüüd endast välja sain. Arvan, et aastate pärast sellest “seiklusest” kokkuvõtteid lugema tulles olen õnnelik, et need kirja panna viitsisin. Mis sest, et liiga pikalt ja ebaolulist informatsiooni jagades. 🇺🇸

🇪🇪 Aitäh teile, püsige terved! 😷

Triin

5. & 6. kuu 🇺🇸

Tereee! 💥

Olen tagasi! Mitte et oleksin päriselt kuhugi läinud… Aga aeg läks! Viimased kuud lihtsalt lendasid mööda minust! …muud põhjendust ei olegi nii kaua postitamiseta olemise kohta anda. 🤷🏼‍♀️

Kuna lühikirjeldused või kokkuvõtted pole minusuguse lobamoka teema, siis hoiatan juba ette, et ilmselt tuleb postitus KAHEST kuust lühema raamatu mõõtu… Eks näis! Võtke midagi näksimiseks kõrvale ning ehk viitsite lõpuni lugeda. 😉

Minu ajaarvamise järgi algas 5. kuu siin ookeanitagusel maal 21. detsembril… 🗓️ Ühtlasi algas sel päeval ka jõuluvaheaeg. Kui muidu oleks märtsi alguses veits veider jõuludest kirjutada, siis praegu ma nii ei tunne… Meil katab paks lumevaip maad ning tean, et Eestiski viimaks maa valge – õue vaadates minul küll palju jõulusem tunne, kui rohelises detsembris oli! ☃️ (Enam mitte, aga hakkasin seda postitust juba ammu kirjutama 😜) Igatahes… Tol päeval käisid meil külas peretuttavad Steve ja Connie: sõime palju ning vaatasime filmi Euroopa jõulukommetest. Pearoog meenutas väga traditsioonilist tänupühaõhtusööki: täidetud kalkun, kartulipuder ja rohelised oad. 🦃 Tänupüha ajal olime Disneys, nii et viimaks sellise “õige” roa ära proovimine rõõmustas mind väga! Ainult et… Kalkuni täidis polnud üldse stuffing, vaid rohkem nagu topping… Mõned minutid enne kalkuni ahjust võtmist läks külmikust võetud “täidise”segu pannile ning kalkuni valmides kõik lihtsalt kühveldasid osa oma toidu otsa! Olin pettunud. Ma kujutasin ette, et stuffed turkey on suur täidisest punnis lind, mida siis kuidagi koukides serveeritakse… Selles mõttes, et suur oli küll, ja maitsev… Aga mis mõttes “täidist” ei valmistatudki linnu sees?? ☹️

22. detsembril avastasin, et oleks vist aeg viimaks jõulukinke ostma minna ning 23. ja 24. detsembri veetsin peamiselt erinevaid jõulu(filme) vaadates. Kuna jõule tähistatakse siin Eestist päev hiljem, siis jõululaupäev kuidagi eriline pole… Tegin vanemate, venna, vanaema ja onuga videokõne ning sain sel viisil natukeseks nende jõuludest osa. Kui muidu jõulude ajal mingit tugevamat koduigatsust ei tulnud, nagu tavaliselt hoiatatakse, siis sel hetkel jõudis küll kohale, kui väga vanaema valmistatud jõuluroogasid ning pere keskel viibimisest puudust tunnen! 🥰

jõulukaart, mille graafilises disainis kaunistasin (emme saatis kodust põhipildi)

25. detsembril olid öösel laste jõulusussid täitunud ning ootasid mind ja vahetusõde-venda köögilaual. Suss oli täidetud erinevate maiustustega ning minu omasse oli lisatud ka õunake (mul õuntega eriline suhe)! 🍎 Peale susside tühjendamist suundusime kogu perega elutuppa ning vahetusisa luges piiblist “jõululoo”. Seejärel toimus kingituste avamine: igasuguste luuletuste-lauludeta, lihtsalt istusime ringis ja muudkui avasime. Jõulud meeldivad mulle ikka Eesti moodi… Kuigi siin midagi otseselt “valesti” polnud – Ameerikas tähistataksegi niimoodi – siis “jõulutunne” oli sellegipoolest täiesti olematu. 😕 Õhtul tuli eelmises postituses mainitud vahetusisa töökaaslane rumeenlasest Val külla ning sõime bataadivormi (ma armastan (toidu mõttes) enam-vähem kõike, kuid see ülesuhkrustatud roog oli tõeliselt jäle), sparglit (imeline!) ja sinki (suurest käntsakast lõigatud viilud). 🍠 Kõrvale jõime imemagusat mulliga viinamarjamahla (ei ole ega maitse nagu lastešampus, vaid väidetavalt päriselt lihtsalt karboniseeritud mahl) ning magustoiduks sõime õuna- ja mustikapirukaid. 🥧🍾

minu jõulukingid

26. detsembril mängisin esimest korda elus Hope’i ja Thaniga Mario Karti. Sel päeval kaotasin suht kõik mängud, kuid nüüdseks oleme seda mängides nii palju tunde mööda saatnud, et olen suht stabiilselt nende järel 2./3. kohal hehe. 😁🏎️

29. detsembril käisime päeval peretuttavate Smithide juures ning sõin esimest korda suhkruküpsiseid (mis ei näe minu arvates just kuigi kutsuvad välja, kuid maitsevad imeliselt) ja puffcorni (nagu popkorn, aga ilma häirivalt kõvade ja hingamisteid sulgevate maisiosakesteta!). 🍿 Õhtul käisime 6 sõbrannaga Olive Gardenis õhtust söömas! 💞 Eelroog – supp või salat – oli “tasuta” ning lisaks saime terve õhtu jooksul lõputult (lisatasuta) breadsticke; pearoaks tellisin kanaga Alfredo pasta ja loomulikult ei suutnud ka imelist šokolaadi-juustukooki tellimata jätta! 🥗🥖🍝 Kõik oli väga maitsev, kuid ka märkimisväärselt kulukas ning ausalt öeldes meeldis mulle vahetusema tehtud Alfredo pasta (Olive Gardenist ostetud kastmega) rohkem. 😏 Olin nii õnnelik, et sõpradega väljas söömas käia sain, sest see on täpselt üks nendest tegemistest, mida vahetusaastast ootasin! 😊

puffcorn
suhkruküpsised
sõbrannadega Olive Gardenis

31. detsembril käisin esimest korda vahetusaasta jooksul juuksuris! 💇🏼‍♀️ Kuna otsustasin Eestis juuksed heledaks värvida, siis 5 kuuga oli väljakasv päris jube, nii et otsisin välja võimalikult odava (kuid sellegipoolest usaldusväärsena tunduva haha) salongi ning reserveerisin aasta viimasele päevale aja. Salong oli imearmas ning tol päeval olid tööl vaid omanik, tema tütar ja nende kutsuu! 💖 Külastus oli kallim kui arvestanud olin ning tulemus polnud päris see, mida lootsin, kuid väga ebaühtlast põhja arvestades ning imesõbralikku keskkonda hinnates andsin neile andeks. 🤭 Ühtlasi sai minust visiidi jooksul “vahetusõpilane Venemaalt” (kuulsin omanikku teisele kliendile edasi rääkimas) ning ehmatasin oma juuksuri poolsurnuks, kui oma vanuse paljastasin (ta väitis, et oli kindel, et käin ülikoolis 😆). Juuksuri juurest tagasi jõudes ootasid kodus vana-aastaõhtut tähistama tulnud sõbrannad. Lisaks mulle ja Hope’ile oli meie “peol” veel 4 tüdrukut. Mängisime erinevaid mänge, vestlesime niisama, käisime Sheetz-nimelisest bensujaamast milkshake’e ostmas, sõime palju ja vaatasime mulliga viinamarjamahla lürpides Times Square Ball Dropi. …või noh, idee oli vaadata. Mina isiklikult nägin vaid countdowni ning seejärel soovisid juba mingid telenäod head uut aastat, ehk mida see palli kukkumine endast ikkagi kujutama peaks ma kirjeldada ei oska. 🤦🏼‍♀️ Kuigi looduse reostamist ja kutsude hirmutamist toetada ei tahaks, pean tõdema, et ilutulestikuta oli uue aasta vastu võtmine suhteliselt mage… Eks ilmselt kui oleks väheke lõbusam seltskond olnud ja vali muusika ja säraküünladki vms, oleks pisut pidusem olnud see meeleolu, aga pauguga aasta algust tähistada ikkagi eriti võimas. 🤪🎆 Olime umbes kl 6ni üleval, magasime paar tundi, sõime hommikusöögiks vahvleid ning siis läksid kõik järgemööda koju. 

meie aastavahetusseltskond

Kuna mu blogi on teadagi kerge toidukaldega, siis mainin kiiresti ära, et 3. jaanuaril käisime perega Avonia Tavernis söömas ja proovisin esimest korda elus luudeta(!) ribisid ning need olid i-me-li-sed!! 😋🤤

Nagu eelmises postituses mainisin, kirjutasin enne vaheaega koolilehte Tallinna jõuluturust artikli. 9. jaanuari hommikul oli meil graafilises disainis asendusõpetaja: ta tuli enne tundi minu juurde, hääldas mu nime õigesti ja isegi ütles selle tähthaaval korrektselt ning väitis, et armastas mu artiklit väga, “nagu kõik teisedki” soovib nüüd kogu hingest Eestit külastada ning pidas me armsat kodumaad “imelisena kõlavaks paigaks”! 🥰 Te ei kujuta ette kui rõõmsaks mind selline tagasiside tegi! Et keegi üldse peale vaheaega veel mäletas… Ning et suutsin Eestit edukalt esindada… 😊🇪🇪 Lisaks algasid meil sel päeval Keystone testid, mis on Pennsylvania osariigis 11. klassi õpilastele kohustuslikud tasemetööd. Need tuleb võtta mitmes erinevas aines, kuid mul oli antud ainetest tunniplaanis vaid inglise keel, ehk teistest töödest pääsesin. Testimine kestis 2 päeva, kuid tegu oli vaid korduvate ühttüüpi ülesannetega: mõlemal päeval pidime lugema 3 teksti, nende põhjal valikvastustega küsimustele vastama ning 2 esseed kirjutama, ehk pigem oli igav kui raske. ✍🏻

11. jaanuaril oli õues 17°C! 17!! Eelmisel päeval oli -15°C… 🤯 Talvise suveilma nautimise asemel käisin hoopis esimest korda oma vahetusaasta jooksul kinos. 🤦🏼‍♀️ Vaatasime vahetusperega filmi “Just Mercy”! Nii hea! Kui võimalust, siis tungivalt soovitan kõigil vaadata. Eriti nendel, kel kasvõi kerged naeruväärsed uskumused, et valge rass on teistest kuidagigi etem. Lihtsalt vaadake. Ja mõelge uuesti. 🙃

Mu vahetuspere võttis missiooniks mulle kõik “Sõrmuste Isanda” filmid ära näidata (3 × 4h). Fantaasiafilmid pole väga minu teema ning kuna “Kääbik” on üks igavamaid raamatuid, mida kunagi lugenud olen, siis vaimustuses ma ilmselgelt polnud, kuid tõden, et loo sõnum on päris võimas ja mõned stseenid päris liigutavad.🐉Mainin seda tegelt seepärast, et 12. jaanuaril 2. filmi vaadates sõime kõrvale lausa kaht erilist popkorni: valge šokolaadi ja piparmündiga ning karamelli + cheddar juustu seguga! 🍿 Supermaitsev! 😋 Ja siis meil Eestis ainsateks valikuteks sool, või, ja juust… Vist kinos saab karamelliga ka… 😒

valge šokolaadi-piparmündi popkorn
karamelli + cheddar juustu popkorn

Olen vist maininud, et oleme siin vahetusperega “Person of Interest”-nimelist seriaali vaadanud… 13. jaanuaril oli käsil 2. hooaja 9. episoodi vaatamine ning “pahad” olid välismaalased… Ma veel ekstra mõtlesin neid rääkimas kuuldes, et huvitav, mis keelega tegu on… Mõned minutid hiljem tuli välja, et see oli “Eesti maffia”!! 🤣 Ma reaalselt röögatasin! Tagantjärele otsisin selle klipi, kus “eesti keeles” räägiti uuesti üles ning kuulata osates sain aru küll, et Google Translate’ist läbi lastud tõlke põhjal vist üritati mu emakeeles üks lause hääldada, kuid esimest korda kuuldes oli üllatus ikka väga suur, sest eestikeelekahtlust ei tulnud hetkekski mõttesse! (antud episoodi tutvustus: https://en.m.wikipedia.org/wiki/C.O.D._(Person_of_Interest), eestikeelne klipp: https://youtu.be/LZv3f7-eg-0)

16. jaanuaril käisime esimest korda mu vahetuspere majast umbes 10 minuti kaugusel asuvas šokolaadipoes. 🍫 Tuli välja, et nad olid poe avanud juba oktoobris, kuid meie kõrvu jõudsid nad alles paar päeva enne esmakülastust. Nende šokolaad on imemaitsev ning olen selle peale liigagi palju raha kulutanud! Tooted valmivad klientide silme ees, pood on väga väike ja armas ning omanikud-töötajad äärmiselt sõbralikud! 💓

esimene saak

17. jaanuaril oli esimese poolaasta viimane päev. Juhuslikult läksime selle tähistamiseks vahetusperega välja sööma… 🍔 Tegelikult tegime seda seetõttu, et hommikul oli elekter majas ära läinud ning polnud õhtuks ikka veel tagasi tulnud, ehk külmas ja kottpimedas majas kellelgi soovi passida polnud. Sõime Cheddar’sis, mis oli koht, kuhu mind ka saabumisõhtul viidi; käisime natuke aega ostukeskuses ringi ning peale kl 22t tagasi jõudes oli elekter ikka veel ära, ehk jäime magama suurte tekikuhjade alla külma majja. 🥶

jagasin poolaasta lõpu puhul koolis eesti komme

18. jaanuaril käisin kohaliku tuletõrjejaoskonna aastavahetusbanketil. 3 sõbrannat koolis on seal vabatahtlikud ning neil lubati 1 inimene kaasa kutsuda, ehk Emily kutsus minu. 🧡 Sõime ja kuulasime kokkuvõtet nende eelmise aasta tegemistest ning seejärel läksime Emma juurde ööseks. See oli mu esimene sleepover vahetusaasta jooksul hehe. 💤 Seadsime Emilyle GoFundMe lehe üles, sest ta oli samal hommikul oma autoga kraavi sõitnud ning vajas selle parandamiseks toetusi; muidu passisime lihtsalt nii kaua wifis kuni diivanile magama jäime (äärmiselt mõttekas, ma tean 🙄). Järgmisel päeval jätkasime lihtsalt sotsiaalmeedias scrollimist, rämpsu õgimist ja igavlemist. Muidu oleks koju läinud, aga lumetormi tõttu ei tahtnud keegi autoga sõita ning jalutamiseks oli minu suvist riietust arvestades tee liiga pikk. 🙍🏼‍♀️ Ühel hetkel sai kõigil tegevusetult istumisest kõrini ning Emilyl tekkis idee juukseid värvida. Aga mitte tavaliselt. Sest majast me välja ju ei saanud. Vaid palsami ja pestavate vildikate seguga. Eee, ma pole päris kindel, kuidas see üldse kellegi jaoks loogiline tundus, sest umm, pestavate vildikate mõte on pestes maha tulla ju? 🤷🏼‍♀️ Aaga noh eks päris vildikad oleks vist väga mürgised ja kahjustavad, nii et proovisime ikkagi. Seega puhusime erinevate siniste ja roheliste vildikate tindid topsikusse, panime juurde palsamit, ning segasime. Esimesena katsime Emma juuste otsad seguga, sulgesime need fooliumisse ja ootasime 30 minutit või nii… Seejärel pesime selle kõik välja. Nagu kõik-kõik. Selles mõttes, et ei saa just öelda, et ma väga üllatunud oleksin, et ta juustesse värvist jälgegi ei jäänud… Aaga meil oli ilmselgelt endiselt väga igav, olime juba lapsemeelses tujus ning eks see tindi puhumine mõjus ka mõistusele veits vist, nii et me ei andnud alla ja proovisime uuesti! Seekord Melissa juustel. Tulemus oli sama… 🤦🏼‍♀️ Vähemalt muutis pool tundi palsami peas hoidmine nende juuksed väga pehmeks, eksole. Et siis jah. Niimoodi möödus minu äärmiselt täiskasvanulik ja sündmusterohke esimene sleepover Ameerika Ühendriikides. 🤭

20. jaanuaril polnud kooli (esmaspäev) ning õues oli viimaks ometi mõnusalt talvine ilm, ehk tegime midagi, mida Hope juba pikalt oodanud oli: läksime suusatama. Mitte murdmaad, vaid mäkke. Või noh, olgem ausad: hea kujutlusvõimega võib seda muhku, millelt alla lasin vist künkaks kutsuda. ⛷️ Ma polnud kunagi varem mäesuuska proovinud, nii et ei mingit kriitikat palun! Seega jah, lausa 5h muudkui tuiskasin sellest kallakust alla ja lasin end üles tagasi vedada. Üllatavalt lõbus oli. 😃 Ning Hope oli ka väga kannatlik. Kõik muu sujus suht hästi… Aga peatumine pole minu teema. Sellest ei räägi.

21. jaanuaril algas kolmas veerand. See tähendas siis, et kõik tunnid vahetusid: teisel veerandil jätkusid “põhi” ained, kuid kolmandaks olid needki läbi. Minu uued tunnid: AP Environmental Science (keskkonnateadus), College & Career Readiness (ettevalmistus ülikooliks & karjääriks), Broadway Dinner (sellest tuleb pikemalt juttu), Civics & Economics (ühiskonna- ja majandusõpetus). Keskkonnateadus on minu ainus Eestiga peaaegu et võrreldav tund siin: õpik on 800 lehekülge, tunnis tuleb telefonid ära panna ja kodus peame suht palju tegema. 🌳 College & Career Readiness on täiesti mõttetu tund, mida õpetatakse esimest aastat ning õpetajale anti juhisteks vaid et “küsi õpilastelt, mida nad teha tahavad”. 🤨 Vahel tutvume erinevate USA kolledžitega või teeme iseloomuteste ning avastame enda karakteriga sobivaid töökohti, kuid enamik ajast vestleme niisama. 🗣️ Broadway Dinner on muusikalilaadne teatriprogramm, mis koosneb lihtsalt eri Broadway muusikalide lugude kombost. Valmistume terve veerandi ning selle lõppedes esineme kolmel õhtul (reede, laupäev, pühapäev). Terve klass alustab ja lõpetab õhtu ühiselt, ehk igal õpilasel, kes selle tunni valisid, on 2 rolli “kindlustatud”, kuid ülejäänud numbritesse saamiseks pidi katsed läbima ning umbes pooled nendel õhtutel esitatavatest lauludest on üleüldse soolod. Broadway Dinneriks on õhtu kutsutud seetõttu, et samal ajal kui meie oma laule esitame söövad pealtvaatajad õhtusööki. 🎭🍲 Ühiskonna- ja majandusõpetus on minu siinse kooli versioon Ameerika ajaloost 11ndikele ning too aine on (lisaks inglise keelele) kõikidele vahetusõpilastele USAs kohustuslik. Tund ise pole midagi erilist, kuid õpetaja on väga noor (alles 2. aastat õpetab), humoorikas ja nägus, ehk igav juba ei hakka! 😝 Uue veerandi alguse tähistamiseks tegime Hope’iga õhtul 2 šokolaadi-juustukooki. Need haihtusid hirmuäratavalt kiiresti… (Jep, olen saabumisega võrreldes vähemalt topeltlai nüüd. 🤗)

22. jaanuaril sain teada, et üks minu klassivendadest ühiskonnaõpetuses on vahetusõpilane Argentiinast. Ta tuli nimelt vaid pooleaastase programmiga. Tomas on lõunamaalasele kohaselt väga jutukas ja elav… Paneb kohe kadestama kui kiiresti temasugune sõbrad leiab. 🌟 Muide, vesteldes tuli välja, et Tomase sõber Argentiinast on praegu vahetusõpilane Eestis! Küll maailm on ikka väike! ✈️🌍 Selle päeva teine tippsündmus oli minu keskkonnateaduse õpiku paberdamine… Võib-olla on olukord selline vaid Pennsylvanias, kuid neil pole õpikute katmiseks mõeldud paberrulle! Mu vahetusema aitas mul õpiku paberkotti(!!) pakkida! 😲🛍️

26. jaanuaril käis meil külas noorpaar Natalie ja Greg. Natalie oli paar aastat tagasi Penn State Behrendis üliõpilane ning, kuna mu vahetusisa töötab seal, veetis ta viimased paar kuud oma lõpetamisaastal minu vahetuspere majas elades. (Tal oli mingi konflikt kolledži ühikas vist.) Mainin neid seetõttu, et alguses tutvudes küsis Greg mult ühel hetkel, et kas olen finantssuunas ülikoolis ning see oli nii naljakas, sest Hope, kes on 18 ja läheb päriselt järgmisel õppeaastal kolledžisse, istus täpselt mu kõrval, kuid ülikooliõpilaseks pidas ta mind, kes sügisel alles 10. klassi läheb! 😅

27. jaanuaril sõitsid Hope ja Eric (vahetusisa) Floridasse Disney Worldi. Jah, me just novembris käisime seal, kuid ameeriklastel on tolle lõbustuspargi külastamine midagi sõltuvuslaadset. Okei, okei, tegelikult oli põhjus see, et mu vahetusisal toimub seal iga talv konverents ning ta võtab vaheldumisi Hope’i ja Thani kaasa, sel aastal oli Hope’i kord. 🏰 Nende äraolekul sõime väga ebatervislikult. (Mulle nii meeldib selline perestruktuur, kus naine peab oma mehe sõna kuulama ja siis vaid tema äraolekul saab osta mida iganes hing ihaldab! 🙂) 28. jaanuaril sõin esimest korda oma vahetusaasta jooksul jogurtit. (Lihtsalt, et teaksite.)

30. jaanuaril oli õhtul kõikidele Broadway Dinner õpilastele 2-tunnine tantsude õppimine. 💃🏼 Nimelt pidime selgeks saama liigutused kolme erineva laulu väljalõigetest (umbes pooleminutilised) ning auditionite päeval kõik 5-kaupa ette tantsima. 

31. jaanuaril oli 100. koolipäev ning C&C Readiness õpetaja Mrs. Zona tõi selle tähistamiseks donuteid, yay. 

  1. veebruaril proovisime Papa John’s Alfredo pitsat. (Tegemist on siis ühe i-me-li-se pastakastmega.) Kanaga Alfredo pastat see siiski ei ületanud, pigem oli lihtsalt ekstrarasvane pitsa.
  1. veebruaril suutsin Vietnami vahetusõpilase Tina lõpuks ometi majast välja meelitada! 🇻🇳 (Ta räägib pidevalt kui väga siin olemist vihkab ning oma pere igatseb, kuid samas leiab alati mingi suvalise põhjuse, miks igast plaanist loobuda… 😕) Uitasime niisama mööda ostukeskust ringi ning sõime Arby’ses lõunat (sest meist kumbki polnud seal kunagi käinud). Buffalo kanaburger oli üllatavalt terav (ma pole oma vahetuspere tõttu siia saabumisest saadik vürtsikaid toite söönud), kuid mitte midagi kiiduväärset. Ainus vahva asi selle söögikoha juures olid spiraalfriikad, muidu ei soovitaks.🍟
  1. veebruaril läksime Hope’iga taaskord kohalikku šokolaadipoodi. Kuna küla on väike ning äri ilmselt raske ülal pidada, otsustasime oma panuse anda. Nimelt tekkis meil idee neist koolilehte lühike reklaamartikkel kirjutada, sest teadsime, et paljud õpilased polnud antud poest kuulnudki. 🗞️ (Diabeet massidesse!) Poe omanik oli äärmiselt sõbralik, andis meile tasuta šokolaade proovida ning ostis mult isegi Broadway Dinneri kavva mineva reklaami! (Kuna kogu ettevõtmine on ääretult kulukas peavad kõik õpilased mitu sissemakset tegema, ning üks viis osalemise kulukust vähendada on reklaame müües.)

5. veebruaril algasid BD (Broadway Dinner) jaoks kontrollkuulamised… See tähendas, et kuna mõne laulu jaoks oli huvilisi liiga palju, et katsetel kõiki kuulata, pidi vastavate lugude jaoks end eelnevatel päevadel kirja panema ning tunni ajal hakati siis vastavaid õpilasi “üle kuulama”. 🎤 Minagi otsustasin mõnd laulu proovida. Üldpildis läks üllatavalt hästi: ma polnudki nii närvis kui kartsin ning hoopis naersin nutmise asemel, sest kõik, kel keskmist häält laulda paluti (k.a. mina) laulsid mööda. Esimese ettelaulmise tegi huvitavaks Mr. Yatesi (üks juhendajatest) kommentaar mu aktsendi kohta. Nimelt ütles ta, et mul on “imeilus hääl”, aga küsis, kas ma ilma aktsendita ei saaks laulda… 🤦🏼‍♀️ Ilmselgelt tegi ta nalja ning Mrs. Yateski veel küsis vastu, et mis tema oskaks aktsengiGA laulda või, kuid sellegipoolest oli antud tähelepanek pisut ebamugavusttekitav. S.t. ma tean ju küll, et ega keegi halvaga ütle, kuid isegi kommentaarid nagu “sul on nii armas aktsent” on kohutavalt häirivad, sest ükski vahetusõpilane ju ei Taha aktsenti… See on lihtsalt midagi paratamatut, millest me 100% teadlikud oleme. (Tundlik teema, mhm.) 🤷🏼‍♀️

C&C Readiness tunnis peab igal esmaspäeval ja reedel üks õpilane mõne grupivaimu kasvatava mängu läbi viima. 🃏 7. veebruaril oli selleks show & tell ning üks tüdruk tõi tutvustamiseks kooli oma kutsuuu! 🐕 Võimalik ainult Ameerikas, no ausalt. 💗 Mina jagasin Kalevi 87% kakaosisaldusega tumedat šokolaadi ja kamatahvlit. Nii tume šokolaad ajas enamiku öökima (kahele veidrikule isegi meeldis) ning värvikaim kommentaar, mille sain kamatahvlit kirjeldamaks oli, et see maitseb nagu “lennujaama lõhn” (??). Laiemalt levinud arvamus oli, et kamatahvel on kohvimaitseline.

8. veebruaril olid BD auditionid! 👩🏼‍🎤Päev algas viiestes gruppides tantsude ette tantsimisega. Kuna mul viimaseks tantsuks oli enesekindlus ilmselgelt liiga tugevaks muutunud läksid mõned liigutused veits metsa, kuid sellest hoolimata sai tolle päevaga ning ka eelnevalt tantse harjutades mul vist nii 5-10 aastaks komplimentide saamise mõõt täis, sest millegipärast pidasid mitmed inimesed mu tantsuoskust imetlusväärseks. 🥰 Selles mõttes, et mul loomulikult pole komplimentide vastu midagi, kuid neid tehti vaid paari päeva jooksul küll uskumatult palju ning kardetavasti ka ebaadekvaatselt liialdades. Aga aitäh haha! 🤣 Kontrollkuulamisel laulsin kolme laulu ning kuna sain kõikides läbi, olid need ka lauludeks, millega päris katsetel rolle saada üritasin. 🎙️ Lõunat käisime söömas Grace’i kodus, peale seda oli mul veel vaid üks kolmest laulust jäänud ning temal oli ees soolo ja dueti laulmine. Mina kummaski kategoorias läbi lüüa ei proovinud, kuid olin nõus teda soologa aitama, ehk olin laulus “Popular” Elphaba. (https://youtu.be/R4rpG-dipYA) Pidin vaid ühe lause ütlema ning muidu lihtsalt grimmassitama ja ühel hetkel minema kõndima hehe. 🧙🏻‍♀️ Peale auditione haarasime kiiresti Subwayst õhtusöögi, käisime Grace’i vanaema juurest läbi ning suundusime ta onuga Warner teatrisse. Nimelt oli neil üks pilet üle ning Grace kutsus mu “E.T.”-d vaatama: muidu oleks nagu kinos, aga Erie filharmoonikud mängisid taustaks. 🎶 Uhkes teatris armsa filmi vaatamine ja ilusa muusika kuulamine oli hea viis mõtted katsetelt eemale peletada. 😇 …kuigi pean tunnistama, et mina isiklikult polnudki eriti närvis. Peale viimast laulu tundsin end tohutult kergendunult küll, kuid üleüldiselt läksid auditionid üllatavalt libedalt ja närvitsemisvabalt.

Grace’iga teatris
teatrisaal

11. veebruaril tuli Broadway Dinneri cast list välja!! 🤩 Ma sain kolme numbrisse! (Koos ava- ja lõpunumbriga viite!) Tean, et ilmselt tehti mulle kui vahetusõpilasele erand, kuid sellegipoolest on raske sõnadesse panna õnnetunnet, mis mind täitis, kui sain teada, et rohkem kui ühte laulu pääsesin! 🥰 (Enamasti saavad esimest aastat osalejad heal juhul ühte numbrisse lisaks openerile ja closerile, kui sedagi + sel aastal on rekordarv osalejaid.) Olen laulus “Grease is the Word” (https://youtu.be/sbayQkM3Km0) ansamblis laulja-tantsija, “Breakin’ All the Rules” (https://youtu.be/GN9kpJ2KRFg) taustatantsija ning “Who Loves You Pretty Baby” (https://youtu.be/kwY4kpfWFAc) üks kolmest go-go tantsijast.

14. veebruaril kooli polnud ning otsustasime sõbrannadega sõbrapäeva tähistamiseks Flip’s kohvikusse hommikusöögile minna. Tellisin imelise kaneeli-French Toasti ning (kuna suhkrust ei saa ilmselgelt kunagi küllalt) magustoiduks läksime Edinboro Chocolateriest šokolaadi ostma – üksikud naised peavad ise oma õnne sepad olema! 😛🍫

16. veebruaril sain esimest korda peale augustit oma tugiisikuga päriselt kokku (ta helistab iga kuu, kuid füüsiliselt kohtusime vaid paar päeva peale mu saabumist). Tuli välja, et ta peab mõned korrad minuga reaalselt aega veetma, nii et sel korral otsustas ta mu malli Round1 mänguarkaadi(?) viia, kus tema ja ta naisega tunni/paar erinevaid videomänge mängisime ning seejärel sõime Primanti Brothers restoranis õhtust, rääkisime niisama juttu. 🎮 Antud söögikoht on tuntud oma ainulaadsete võileibade poolest, mille puhul on friikad nende sees, mitte kõrval. 🥪 Proovisin taolise võileiva ära ning kommentaariks ütleksin lihtsalt, et minusugust õgardit friikaid sisaldava võileiva hiiglaslikkus ei häiri ega midagi, kuid need kartulid olid üllatavalt magedad ja üleüldiselt oli erinevate toiduosade kooslus kuidagi lahja, ehk mingit erilist maitseelamust sealt ei saanud. 🧂 Tagasi koju jõudes oli just uue American Idoli esimene episood algamas; suure “Eesti Otsib Superstaari” fännina ootan seda iga nädal pikisilmi! 💫

siuke võiku oli

20. veebruaril saabusid Hope’i disainiga särgid koolileheklubi liigmetele! 👕📰 Lisaks toimus sel päeval auditooriumis aastaraamatu jaoks pildistamine ning tänu koolilehe meeskonnas ja vahetusõpilaseks olemisele pääsesin lausa kahele pildile! 📸 Hiljem tegin esimest korda vahetusaasta jooksul ühest tunnist poppi ja veetsin selle office’is Faithiga ühele nõustajale kõikide oma murede üle kurtes, kuid midagi muud erilist minu ajaarvestuse järgi 5. ja 6. kuu jooksul ei toimunudki. 😜

paremat pilti pole kahjuks, kuid selline on särgi disain
õigesti kirjutasid!

Niiii veider on praeguseks nii kaugele jäänud mälestustest kirjutada… Tahaksin ju anda võimalikult tõetruu ülevaate tol hetkel tuntud emotsioonidest, kuid samas niiii palju on juba muutunud… Suhkruküpsised millele siis veel suure kiindumusega mõtlesin ajavad nüüd südame pahaks, mu suurim saavutus Broadway Dinner jääb koroonaepideemia tõttu väga tõenäoliselt üldse ära jnejne… 🥺 Hetkel on kool teadmata ajaks suletud ning ASSE veel koju ei saada, ehk lähiajal peaksin viimaks ometi jälle blogimise jaoks aega leidma ning huvilised kõigega kurssi viima. Nii palju on jagada! 👩🏼‍💻

Tugevat tervist ja kannatust kõigile! Kallid olete! 💝

4. kuu 🇺🇸

Neljas kuu algas väga “positiivsel” noodil… 🙄 Nimelt selgus 22. novembri hommikul mu vahetusema autosse istudes, et see keeldus käivitumast. Vahetusisa oli juba lennukis teel Floridasse ning koolibuss läinud, jalgsi kooli üle tunnine tee. Eriti nõmedaks tegi olukorra tõsiasi, et naabreid lahkumas nähes üritas mu vahetusema endast lehvitades ja hüüdes märku anda, kuid (samasse kooli suundunud) isa ja tütar lihtsalt ignoreerisid teda ning sõitsid minema… Kuna teema on isiklik, ei hakka ma siin üksikasjalikult arutama, miks nii on, aga mu vahetusema kohta olevat väga palju kuulujutte liikvel. Jagangi antud juhtumit seetõttu, et mind paneb – põhjustest olenemata – tohutult kurvastama kui väga ameeriklastele (vähemalt minu piirkonnas) teineteist taga rääkida meeldib. 🗣️ Jah, lapsed on rumalad ja julmad ning – kuigi mul on valus seda tõdeda – levitavad õelaid kuulujutte Eestiski, kuid halloo: täiskasvanud?? Kas pole mitte aeg säärastele mängudele lõpp teha ja endale muul viisil meelelahutust leida kui teineteist laimates? 🤷🏼‍♀️ Loomulikult ei ole ma kahjuks nii naiivne, et loota kõikide piirideta tingimusteta sõprusesse – igaühel on kellegi suhtes teravamaid hoiakuid – kuid kas nn täis kasvanud inimesed (mida varem seda parem muidugi) ei peaks mitte oma keelt hammustama, üksteist sallivalt kohtlema õppinud olema? Muidugi on taolised olukorrad nagu sel hommikul toimunu eelkõige kurvastavad, kuid minu silmis on need ka paratamatult naeruväärsed. Kuulujuttude lõksu langemine ja ignoreerimise kui õige “lahenduse” kasuks otsustamine ütleb inimese kohta niii palju, ning mul on sellistest lihtlabaselt kahju. 🤦🏼‍♀️ Loodan südamest, et minust ei saa iial täiskasvanut, kes pikemalt kõhklemata teiste õelate sõnadega nõustub ning lahkarvamuste arutamise asemel ignoreerida, probleemi eest põgeneda otsustab. Isegi kui tüli on isiklik (mis antud olukorras pole tõsi – ignoreerimine oli puhtalt kuulujuttude tulemus), kas poleks olnud normaalne ja täiskasvanulik üks naeratus näole manada ning kasvõi puhtast viisakusest mind ja vahetusõde-venda kooli visata? Isegi kui mu vahetusema oleks kohutav inimene, kas on vastuvõetav tema lapsed selle tõttu abita jätta? Minu arvates mitte. Mina loodan südamest, et Eestisse naastes ei pea ma mitte üht sääraselt jaburalt talitavat täiskasvanut kohtama❕Õppigem tundma elementaarset viisakust. Kui mõtteist ei anna vaenu eemaldada, kasvõi näidelgem, et maailm meie viha nägema ei peaks. 💙 … Õnneks oli üks kooliõde valmis meid esimese tunni lõpu poole peale võtma, ehk kooli minemata siiski ei jäänud. 😄 Nagu transpordiga seonduvast selleks päevaks juba küllalt poleks olnud, juhtus peale tunde koolibussile minnes niimoodi, et bussijuht ei tahtnud mind alguses peale lubada… Nimelt ei tundnud ta mind ära ning arvas, et üritan end valele bussile sebida. Lõpuks sai kõik ikkagi selgeks räägitud, kuid mulle tundus lihtsalt naljakas, et juba teist korda sama päeva jooksul pidin silmitsi seisma täiskasvanud inimese jonnakusega. Sest milleks lasta selgitada, kui saab lihtsalt esmamulje põhjal omad järeldused teha? Või – veel hullem – kuidas peaks küll üks täiskasvanu lapsele oma eksimusi tunnistama? 😏

24. novembril käisin vahetusõe Hope’i ja Vietnami vahetusõpilase Tinaga koolis “Cats” muusikali vaatamas. 😻 Us-ku-ma-tu millise taseme siin keskkoolid lavalaudadele toovad! Kostüümid, koreograafia, grimm, lavadekoratsioonid, valgustus, talendid – nagu professionaalne, ausalt! 🎭 Lisaks oli enne show algust ja vahepausil koridoris mitu müügilauda valmis seatud, kus muu hulgas müüdi snäkke ja oli võimalik tutvuda mõne kiisuga kohalikest varjupaikadest – kas pole mitte geniaalne?! 💕 Ei suuda oodata, et kooli Broadway Dinnerist (selgitan mõnes hilinemas postituses) osa saada! 🤩

vasakult: Hope, Tina, Faith (ja mina hihi)
Grace on kiisu

27. novembril algas Thanksgiving break. 🦃Minu vahetuspere jaoks tähendas see reisi algust! Esmalt sõitsime kodust umbes 2h kaugusele Niagara jugasid vaatama. 🌊 Ilm oli vihmane ning nii tuuline, et isegi saju lakkades pritsis jugadelt niivõrd palju vett, et vaid hetkega said pealtvaatajad (k.a. mina) läbimärjaks. Kokkuvõttes oli kogemus külm ja märg, kuid muidugi tohutult võimas! 😍Õhtust käisime söömas legendaarses The Cheesecake Factorys. Neil on menüüs üle 250(!) valiku, ehk pole ilmselt üllatav, et need pole just parimad – kõike ei saa korraga hästi teha. 💁🏼‍♀️ Koogid olid aga imelised ning usun et seda iga viimne kui üks variant! 🤤 Ühe viilu hind on umbes 7/8$ ja kuigi see võib tunduda kallis, olime meie positiivselt üllatunud, sest tuttav oli rääkinud 12-dollaristest viiludest, kuid sellist hinda ei saavuta isegi kõiki lisandeid valisades! 😋

Niagara Falls / vastaskaldal Kanada

28. novembril lendasime Buffalo lennujaamast New Yorkist Orlandosse, Floridasse. ❄️✈️🌴 Kuna lisandusin hiljem, istusin oma vahetusperest eraldi. Mu ‘telekas’ ja lennuki wifi ei töötanud, kuid vähemalt sai tasuta joogi, väikse snäki ning lühike lend oligi üle elatud. Kogu me pagas (k.a. käsipagasina arvesse minevad kohvrid) toimetati meie eest hotelli ning lennujaamast läksime otse Disney Magic Expressile (bussile). 🧳🚌 Terve sõidu vältel näidati midagi bussis olevatel ekraanidel: lühikesed multifilmid, Disney kohta käivate küsimustega viktoriinid, Disney Vacation Clubi ja MinnieVanide reklaamid jne. Loomulikult korrutati pidevalt, et jõuame peagi kõige maagilisemasse kohta maamunal, ehk hotelli ees maha minnes polnud mõistusel muud võimalust kui antud väitega nõustuda. 😌👑 Panime seljakotid jms hotellituppa ning suundusime Disney Skylinerile – tohutult mugav viis hotellist lõbustusparki saamiseks. Kahjuks iga pargi jaoks lennuteed (veel) avatud pole, kuid Epcoti (Experimental Prototype Community of Tomorrow) saime mõnusalt gondliga. 🚠Sõime lõunat ning käisime paaril sõidul. Meelde jäid Soarin’ Around the World ja Living with the Land. 🌍 Esimene oli kui lend erinevatesse kaunitesse kohtadesse maailmas ning teine rahulik paadisõit, mille jooksul näidati Disney ‘botaanikaaeda’ ja seletati, kuidas nad maailma päästa üritavad ning milliseid teadustöid selles pargis tehakse. Oli meeldiv tõdeda, et keset seda hullu plastikmaailma Disney midagigi heastada üritab… 🙂 Tutvusime põgusalt ülejäänud pargiga ning suundusime hotelli. Õhtust läksime sööma Disney Springsi, kuhu pääseb kahjuks vaid bussiga. Lisaks söömisele kiikasime World of Disney, lego- ja Goofy kommipoodi, kõndisime läbi jõulupuudeallee ning oligi aeg hotelli naasta. 💤

jõulupuudealleel olid erinevate Disney filmide teemalised puud – pildil Frozen
legopoe ees
Disney Skyliner
Goofy kommipoest ostetud hiiglaslik šokolaadiküpsis

29. novembril suundusid Than (vahetusvend) ja Eric (vahetusisa) Magic Kingdomisse ning mina vahetusema ja -õega Animal Kingdomisse. 🐒 Üldplaanis meeldis mulle park väga, kuna seal oli tohutult palju erinevaid taimi ning nii mõnendki loomad, safarisõit tundus üllatavalt tõetruu… 🏞️ Kuid keset parki kõrgus siiski hiiglaslik plastikust “Tree of Life” ning puhtalt selle nime ja reaalsuse irooniline kooskõlagi tekitas minus paratamatu põlastuse koha võltsuse vastu ning see ebameeldiv tunne jäi mind kogu külastuse vältel kummitama. 🌳😕 Loomulikult ei leidu päris looduses nii suurt puud ja plastikusse lõigatud loomakujud jms olid tõepoolest muljetavaldavad ning kuidas muudmoodi ikka reaalsusest maagia luua, kuid ma lihtsalt ei langenud selle triki lõksu väga edukalt… Sellegipoolest nautisin päeva ning eriti meeldis mulle sõit Expedition Everest. 😄🎢

safarisõidul nähtud suured sarved

30. novembril liikusime taaskord kõik koos ja külastasime uuesti Epcoti. 🌌 Selle pargi puhul võlus mind vaieldamatult enim erinevate ‘riikide’ osa: 🇬🇧Inglismaa punased telefoniputkad ja armsad kotedžid (see päriselt ongi sõna cottage eestikeelne kirjakuju 🤣), mõnus paadisõit Gran Fiesta Tour Starring the Three Caballeros 🇲🇽Mehhikos, 2018. aasta reisi meenutav 🇲🇦Maroko, akrobaadid 🇨🇳Hiinas, põnev magusapood 🇯🇵Jaapanis, imelised karamellid 🇩🇪Saksamaal, Frozeni sõit 🇳🇴Norras, näidend Ameerika Ühendriikide ajaloost 🇺🇸USAs, õhtusöök ja imemaitsev gelato 🇫🇷Prantsusmaalt jne. Jällegi, ma ei suutnud ka suures imestushoos mööda vaadata tõsiasjast, et tõetruuna näivad ehitised ‘Hiinas’ on plastikust, Eestis alla euro maksvad Mamba nätsukommid on hinnatud ‘Saksamaal’ mitmedollaristeks, ‘Jaapanis’ müüdavaid “harukordseid” imekalleid maiustusi saab üpris odavalt Walmartist jne… Selleks ajaks olin aga Disney naeruväärsete hindade üle imestamisele käega löönud ning otsustanud lihtsalt hetke nautida. 😜 Norra suveniiripoest glögi ja Anna piparkookide leidmine tegi ju meele heaks küll ning uhiuuel Frozeni sõidul tegelaste nägudel kasutatav tehnoloogia oli vapustav! 😊 Päeva lõpetasime kohustuslikku Disney ilutulestikku nautides. 🎆 (Jah, polnud Magic Kingdomis lossi taustal, kuid ei usu et sealnegi Eestis vana-aastaõhtul nähtavast palju etem on…)

magusasaak ‘Jaapanist’
Epcoti hiiglaslik golfipall
  1. detsembril käisime kõige populaarsemas pargis ehk Magic Kingdomis. 🏰 Peatänaval paiknevad poekesed olid väga armsad ning loss üllatavalt võimas (Kalifornia omaga võrreldes 😁). (P.S. Mu vahetuspere on esimesest meilist saadik olnud veendumusel, et ma pole kunagi Disneys käinud ning kuna vahetusisa on suur fänn ja võttis kohe südameasjaks, et mulle seda ’ime’ esmakordselt tutvustada, pole mul olnud südant, et neile tõtt rääkida… 🤭 Selles mõttes, et kui eelmine külastus polnud tervet päevagi pikk ja vaid ühte parki ning teises osariigis pluss kannab DisneyLAND nimetust, siis ju põhimõtteliselt võib seda lugeda kui “pole-kunagi-Disney-WORLDis-käinud”, eks? 😆) Igatahes, antud pargis nägime Disney printsesside paraadi ja käisime legendaarsetel sõitudel nagu “Peter Pan’s Flight”, “Pirates of the Caribbean”, “Splash Mountain” ja loomulikult “it’s a small world”. Viimase muutis eriti armsaks sõidu lõpp, kus ekraanidel kuvati eri keeltes “head aega” ning ühel oli kirjas “Goodbye, Triin!” – nähtavasti olid paati astudes väravad kuidagi pealeminejad registreerinud (me otseselt ei puudutanud midagi) ning sõidu vältel eksootilisemad nimed välja otsitud. 🤩 Päeva tippsündmuseks peaksin aga ilmselt lugema meie kooli Marching Bandi etteaste Magic Kingdomi peatänaval, sest kogu reis toimuski tänu sellele, et Than bändi kuulus. 🎷
legendaarne Tuhkatriinu loss
lõputu valik erinevaid Disney-teemalisi maiustusi

2. detsembril suundusime Disney’s Hollywood Studios parki. Selle pargi täht on kindlasti uhiuus Star Wars: Galaxy’s Edge land. “Millenium Falcon: Smugglers Run” oli kindlasti üks mu lemmiksõitudest kogu Disney Worldis, kuid ka üleüldiselt oli kogu Star Warsi osa pargist nii detailne ja filmilik, et lihtsalt ringi jalutaminegi meeltlahutav! 👩🏼‍🚀 Lõunasöögi ostsime mingist mehhiko toitude putkast ning mu 7-kihiline riisikauss rebitud sealiha, ubade, salsa ja muuga oli i-me-li-ne! 😋 Kahju, et mu vahetusperele vürtsikad toidud ei meeldi… Tacod hapukoore, mild (vahel harva medium) salsa, hakkliha ja riivjuustuga on as Mexican as it gets in this house. 😒🌮 Peale lõunasööki vaatasime Kaunitari ja Koletise lühietendust ja Indiana Jones Stunt Spectacular showd ning rohkem antud pargis väga midagi teha polnudki. Õhtust sõime jälle Disney Springsis ning päeva lõpetuseks ostsin endale World of Disneyst tie dye Disney särgi. 😅 (Mäletate, rõhutasin 2. kuu postituses, et ei saanud Homecoming Spirit Weekil tie dye päevast osa võtta, sest mul polnud ühtki tie dye eset v e e l? 🤪)

Millenium Falcon
Disney Springs

3. detsembril olime viimast päeva Orlandos Disney Worldis. Läksime uuesti Animal Kingdomisse, seekord kõik koos. Käisime Hope’iga uuesti imevahval Everesti sõidul ning lisaks ootasime umbes 1,5 h Avatar Flight of Passage: Fly A Banshee järjekorras, sest mõned päevad varem oldi meile kinnitatud, et tegu on kogu pargikompleksi parima sõiduga. ⛰️ Sõit oli tõepoolest päris vinge ning kuna olime Animal Kingdomis juba päeva veetnud ning õues ebatavaliselt külm, ei olnud (siseruumis) järjekorras seistes raisatud ajast kahju, kuid minu arvates oli näiteks Star Wars Landis Millenium Falconil lendamine kordades ägedam ja tehniliselt kvaliteetsemalt teostatud… 😉 Pandora (ehk Avatari maailma) ala iseenesest oli muidugi muljetavaldav ning tänu sellele, et tegu oli uue sõiduga, oli palju panustatud järjekorras igavlejatele ootamise vähegi põnevamaks tegemisse ehk pea kogu seismise-kõndimise vältel sai näha mitmeid erinevaid Avatariga seotud asju jne. Umbes kl 16 paiku läksime tagasi hotelli, sealt edasi juba lennujaama ja lennukile. Öö veetsime Buffalos NewYorkis hotellis ning järgmisel hommikul sõitsime koju. ✈️🚗

Pandora
viimane Disney maiustus, millele ‘ei’ öelda ei suutnud

Mis ma siis kokkuvõtteks Disney Worldi kohta ütleksin? Üllatus-üllatus: see on plastikust ja ülehinnatud! 😌 Kuid jah, parkides nähtud tehnoloogilised saavutused on muljetavaldavad. Leian, et kui õigesti meelestatud olla ja piisavalt uskuda, võib mõne jaoks tõepoolest olla tegu “kõige maagilisema paigaga maamunal”. Kardan, et vaatlesin kogu kogemust liialt tihti kriitilise pilguga – miks, ma ei tea. Üritasin endale meelde tuletama, et peaksin vaid tänulik olema, kuid miskipärast võttis võimust hindade ja teiste külastajate naeruvääristamine… Juba esimesel päeval kohtasime inimesi, kes käivad oma perega Disney Worldis IGA AASTA; erinevaid matchivate sõnumitega Disney särke kandsid pea kõik pargis ringi liikuvad grupid; 30-dollaristest Minnie-kõrvadest ei tüdineta vist iialgi; hoolimata jaburatest hindadest ei peatu hordid “Disney” kirjaga plastprahi ostmisest jne… Nähtavasti on inimesed võimelised end veenma, et ongi päriselt osa mõnest Disney filmist ja kõik nende mured kadunud. Minul kadus ainult raha. Ärge saage valesti aru: mulle väga meeldivad paljud Disney filmid ning Disney World on kindlasti üks harukordne paik, kuid millegipärast ei saanud ma peast tõsiasja, et pea kõik mind ümbritsev on ju võlts ja pole võimalustki, et keegi veenaks mind uskuma, et plastikust ehitised ja kostüümides inimesed on maagilisemad kui näiteks rabad Eestis, mäed Šotimaal või türkiissinine Vahemeri. 🌍 Okei, mõistan küll, et kaldun teemast veits kõrvale eksole, aga no – olgem ausad – inimestel, kellel on raha nädal überkallis Disneymaailmas veeta, on sama hästi võimalik päriselt reisida ja meie planeedi imelisust nautida! Igatahes, tagasi Disneysse. Mis mulle meeldis? Kõikjal oli wifi (v.a. Skylineris, aga nt bussides küll) 😅, Disney oli loonud rakendused Google Mapsi laadse kaardiga parkides orienteerumiseks ja mängudega sõitude järjekordades ootamiseks. Kuigi kulutasin selle nimel terve varanduse, lahkusin reisilt kotitäie Disney maiustustega – jah, mu kaal ja näonahk tänavad, tänan küsimast. 😋 Ning, olgem ausad, minagi ei suutnud Disney merchi täielikult puutumata jätta… Aga enda õigustuseks ütlen, et pea nädalase Disneykülastuse järel tundsin end mõnevõrra kohustatuna ostma mälestust, mis kestab kauem kui kommipakk, mul oli juba enne reisi plaan tie-dye särk osta ja ma leidsin selle meesteosakonnast! (Mida suuremad riided, seda parem 🤭) Lisaks, kõik ülejäänud riideesemed olen oma vahetusaastal soetanud kaltsukast ning ka Eestis ostan pea kõike peale pükste kirbukatest! 👕😜 Oma kogemuse kirjelduse lõpetuseks plaanisin veel mainida, et tegelikult olin kahjuks pea terve reisi haige, sest täpselt Floridas maandudes selgus, et Hope oli külmetunud ja ta nakatas meid kõiki. 🤧 Tunnistan, et ilmselt oli haige pea osaliselt süüdi jonnakate muljete kujundamises… Samuti jagaksin, et mind üllatas Disney Worldi lapsikus, kuid koolis tuletati mulle seda arvamust jagades meelde, et Disney teeb lastefilme ning maailm on loodud “4-aastastele printsessidele”… Nojah, tundub et ma lihtsalt ei suuda vingumist lõpetada ja tänulik olla – aitab, Triin. 😑 P.S. Kuigi kohapeal olles olin veendunud, et Disney Worldi enam iial ei naase, on nüüd tagantjärele kogemust hinnates tunne, et õiges seltskonnas (ärge mu vahetusperele öelge 🤫) võiks seal isegi päris lõbus olla! 🤪

Mis ma veel selle kuu jooksul tegin? Sõin oma vahetusema tehtud Hummingbird kooki, millele ta pani nii paksu kihi glasuuri, et ma isegi ei osanud enne seda nii imelisest glasuurikuhjast unistada! 🤤 Ausalt, ma tahan Eestisse kaasa osta siinseid glasuure. Tänu mu vahetusisa töökaaslasel rumeenlasest Valil külas käimisele tekkis mul võimalus esmakordselt kõrvitsapirukat proovida – mida loomulikult armastasin, sest püreelaadsed tekstuurid on parimad ja kõrvits nämm! 🍰 (Kahjuks minu vahetuspere majas poleks traditsioonilise kõrvitsapiruka söömist isegi tänupüha ajal kodus viibides toimunud, sest Hope’ile ja Ericule see ei meeldi, ehk milleks ikka mulle proovimisekski osta?.. 🤔😌) Sain teada, et mu graafilise disaini õpetaja tunneb Frozeni Olafi disainijaid ⛄ning olin tohutult tänulik, et ta pea iga tunnitöö kohta video teeb, sest mul pole kunagi varem võimalust nii lihtsalt ja iseseisvalt pärast puudumist (reisi tõttu) teistele järele jõuda olnud! 👩🏼‍💻 Olin oma Ameerika õpetajate eest tänulik ka (õpetajatele mõeldud) Waffle Wednesdaylt füsa õpsi kaudu saadud vahvli ja ühel reedel nii graafilises disainis kui füsas saadud donutite tõttu. 😆 Ei suutnud ära imestada lollusi, mida USAs õpetajad korraldada suudavad: nimelt toimus koolis ‘Stashe for Cash nädal, mille jaoks kasvatati/kleebiti ette vuntsid ja parima vuntsi valimiseks hääletasid õpilased (ja õpetajad, ma usun) oma lemmiku toetuseks rahaliselt panustades. 🧔🏻 Kogutud raha läks meie kooli vähekindlustatud perede toetuseks ning kuigi idee tundub igati armas, pean tunnistama, et olen siiani nädala teema ja kulgemise tõttu pisut segaduses… Projekti kroonijuveelina toimus nädala lõppedes “aktus”, mis algas õhupallide põlema panemisega, jätkus vuntsivõistluse võitja kroonimisega ja lõppes suurima summa välja käinud õpilase poolt võitja (kelleks oli meie kooli Civics & Economiks õpetaja Mr. Knight) vuntsi maha ajamisega ning ühe koolitöötaja poolt talle koogi näkku viskamisega… Palun ärge küsige, toimunu oli minu jaoks vähemalt sama segane kui kirjeldus. 🤯😂 Enam-vähem esimest korda mu vahetusaasta jooksul oli mul vahepeal veits kodutööd, sest lugesime inglise keeles “Suur Gatsby”t ning sellega seoses oli vaja koostada mahukas portfoolio. Esimest korda tundsin, et minult nõutakse peaaegu Eestiga võrreldavas koguses kirjatööd ning – kuigi see polnud absoluutselt keeruline – 160-küsimuseline lugemiskontroll oli üsna muljetavaldav. 😄📚 Viimased 4 päeva enne vaheaega vaatasime muidugi mõlemat filmiversiooni Gatsbyst, sest eelnevalt läbielatu oli ju liig mis liig! 😝 Te ei kujuta ette kui väga ma filmivaatamisele eelnenud päevi ja kodutööd nautisin, inglise keele grupi vahetamisega rahul olin – tibatillukene pingutusekenegi. (Mitte et ma Eestis stressamist karvavõrdki igatseksin. Või siin keemiat õppida tahaksin. 🙃) 14. detsembril toimus mul koorikontsert, ehk sellest ajast peale veerandi lõpuni (alles 17. jaanuaril) ei tee me Holiday Choir tunnis mitte midagi… 🎵😕 Kaunistasime jõulude puhul maja (loetlen sündmusi suht suvalises järjekorras) – üsna tagasihoidlikult paljude ameeriklastega võrreldes, kuid siiski tulederohkemalt kui Eestis. 🎄 No ei mõista mina seda lõhnatu kokkupandava võltskuuse hullust – plastokkaid ikkagi kõik kohad täis ja selle kokku panemine ning lahti lammutamine vähemalt sama tüütu kui päris puu jootmine… 🤷🏼‍♀️ Piparkoogimaja kaunistasin (mitte ehitasin) ka Hope’iga, esimest korda elus. 🏠 Aga päris piparkooke ei teinud ega söönud sel aastal kahjuks. (Sest Hope’ile ei maitse 🙄) Loomulikult ei puudunud ka sellest kuust minu telefonipaketiga jamamist: Verizoni poodi kuumakset tasuma minnes (välismaise pangakaardi tõttu ei andnud automaatmakset üles seada, jabur) läks esmalt ilmatu aeg, et mu number üles leida (ma ei kujuta ette, mida see töötaja tegi, kuumakse tasumine pole kordagi varem nii keeruline olnud) ning järgmisel päeval sain teate, et mu paketti pole pikendatud (kuigi raha pangakontolt võeti)… 📱Poodi naastes selgus, et mingi ime läbi oli mu raha läinud vahetusisa paketi katteks… Ma käisin kuumakset tasumas üksi ning meie kontod pole mitte kuidagi seotud, aga okei siis – osa vahetusaasta ja välismaal elamise kogemusest, i guess? 🥴 Seni olen vaid koolilehe toimetusmeeskonnas olnud, kuid detsembri väljaande jaoks otsustasin artikli kirjutada: rääkisin Tallinna jõuluturust ning mulle anti terve lehekülg, yay! 📰😁 Fun fact: mu ajaleheklubi juhendaja on veendumusel, et Euroopas on koolilõunaks “brokoli ja lõhe” 🥦🐟 (mitte pitsa nagu siin). 🤣 Tänu vahetusõpilaseks olemisele sain osa võtta kirjutusklubi jõulu’peost’ (ma ei tee selles klubis tegelt midagi eksole) ehk ühel päeval vaatasin koos nendega pärast tunde filmi (“Ready Player One”, sest Muppetite jõulufilm ei töötanud haha) ja nautisin pitsat, fudge’i ja küpsiseid. Kiriku noortegrupi ‘jõulu’peol käisin ka: sõime kananagitsaid, küpsiseid, komme ja jõime kakaod, vaatasime “Jääaja” esimese osa lõppu (see lihtsalt mängis suurel ekraanil, kui kohale jõudsime 💁🏼‍♀️) ning pea terve õhtu mängisime Nerfi-püssidega võimlasse ehitatud takistuste vahel sõda… Kuidas see tegevus kiriku või jõuludega seotud on pole mul õrna aimugi – vaat’ et veelgi segadusttekitavam kui vuntsivõistluse õpetaja koogiga loopimine ning äärmiselt mitte-ootuspärane, kuid üllatavalt lõbus isegi. (Endiselt vihkan püsse tegelt.) 🔫🤯😆 Viimasel koolinädalal oli ühel päeval 2-hour delay, sest koolibussid ei saanud suure lumesaju tõttu õigel ajal liikuma ning oh kui väga need lisatunnid und mind rõõmustasid! (Ja ma isegi ei sõida koolibussiga!) 🌨️😴 Veel enne vaheaega tegin viimaks Kirjut Koera – õigem oleks vast öelda, et imiteerisin, sest päris õiget marmelaadi siin pole, küpsised ja või olid kergelt soolatud ning serveerisin viilude asemel pallikestena, kuid nii mina kui teised (pere, koolikaaslased, külalised) jäime tulemusega üpris rahule ning teen seda kindlasti uuesti (seekord proovin Eestist saadetud koostisosadega, kuigi kahtlustan, et siit leitud küpsised meeldisid mulle isegi paremini). 😋 Viimane eredam mälestus tekkis täpselt enne jõuluvaheaja algust: nimelt kaalus mu vahetuspere veel ühe vahetusõpilase võõrustamist. ASSE saatis neile (mitte personaalselt, pigem vast piirkonniti käib see asjaajamine) meili, et vahetusõpilane Mehhikost vajab uut vastuvõtvat perekonda, sest tal endises suhted mädad ja pere nõuab, et ta jõuludeks majast väljas oleks. Meil tuli 19. detsembri õhtul. Esmalt mainiti seda lihtsalt osana mu vahetuspere õhtusest palvest, kuid õige pea sai sellest idee, et ‘noh, Than ongi end ju ükskikult tundnud siin tüdrukutega võrreldes, võtaks talle ka seltsilise’. Kuigi näis, et ettepanekus leidus kõigile miskit meelepärast, jõudis mulle tegelikult kainemalt mõeldes kohale, et mu vahetusvanemad kaalusid veel üht vahetusõpilast vaid seetõttu, millise mulje mina jätnud olen, ega mõistun realistlikult, kui erinev sellest üks probleemne poisslaps on – ärge mõistke mind vääriti: ma ei ürita väita, et olen veatu kukupai, kuid ausalt öeldes mu vahetuspere vaid sellist külge näinud on ning, no offense, aga mul on põhjust õige pisut kahelda nende võimekuses päris probleeme ohjeldada… 🤫 Mu vahetusvend lõi enda peas ettekujutuse kellestki, kes lihtsalt sama soo ja vanuse tõttu kohe tema parimaks sõbraks oleks hakanud, kuid, jällegi, isiklikult suhtun tema ja temperamentse üksiklapsest mehhiklase sarnasusse pisut skeptiliselt… Mina olin veel ühest vahetusõpilasest huvitatud vaid seepärast, et tegu oleks veel ühe vahetusõpilasega ja kõik muud tõsiasjad kõrvale surudes keskendusingi lihtsalt sõnadele ‘vahetusõpilane’ – keegi, kes selle teguri tõttu maagiliselt silmapilkselt mõistaks mind, eksole – ja ‘temperamentne’ – kuna minul käib ka pärast nelja kuud nendega sama katuse all elamist vahetuspere ees väikestviisi näitemäng, siis lootsin salamahti, et ehk suudaks too mehhiklane oma otsekohesusega nad veits maale lähemale tuua või midagi, aga sellest täpsemalt võib-olla kunagi hiljem… Ja Hope’il vastuväiteid lihtsalt polnud. Ehk tulemus oli impulsi ajel tegutsemine ning meilile järgnenud päeval tunduski mõneks tunniks, et tolle mehhiklase võõrustamine on reaalne võimalus. (Kuigi mind närisid ka sel ajal omad kõhklused…) Igatahes, lõpuks ei osutunudki takistuseks mu vahetuspere, kuid majas olen ainsaks välismaalaseks endiselt mina… Nimelt sai saatuslikuks mu siinne kool, sest tuli välja, et nemad tegelikult J1 viisaga õpilasi vastu ei võta: ASSE ja muude taoliste programmide kaudu tulevatelt vahetusõpilastelt koolid mingit rahalist kasu ei saa ning seetõttu otsustas General McLane High School eelmisest aastast alates taoliste programmidega koostöö lõpetada… 😒 Kuigi väide juba iseenesest on minu arvates ääretult jabur, sest – olgugi, et mõistan vajadust millegi eest koolis kasutatavate iPadide ja muu kulud katta – vahetusõpilaste kaudu on tervel koolil võimalus välismaailma kohta nii palju õppida ning, vabandage väga, siinses kolkas on see veel eriti oluline. 🤨 Aga noh, see selleks – kool on oma otsuse langetanud ja mis siin minul ikka pikemalt kobiseda. Kuid, suurem küsimus, mis mu peas kujunes: kuidas siis mina antud koolis õpin? Olen ju ometi ASSE kaudu, J1 viisaga ja – kuigi programmis osalemiseks tohutuid väljaminekuid teinud – enda teada koolile mitte üht senti andnud… Selgus, et mind võeti erandina vastu tänu mu vahetusisa järjekindlale veenvale ‘jonnile’ ning olen selle eest tohutult tänulik. 🥰 (Muidugi tunnen end nüüd ka veel pisut erilisemana hihi. 😝) Ka tolle mehhiklase vastu võtmist oli kool valmis kaaluma, kuid alles 15. jaanuaril täpsemalt arutama ning kuna poisil oli vaja jõuludeks uues peres olla, lõppes asjaajamine seal. Ehkki idee lisa-vahetusõpilase võõrustamisest tekitas põnevust minuski, olen lõppkokkuvõttes oma vahetuspere lastekasvatusalast võimekust arvesse võttes ja nende meelerahu nimel vist pigem tänulik, et olukord lahenes nii nagu ta lahenes… 🙃

(Instagramist) ‘Stashe for Cash võitjal vunts maha
(Instagramist) ja kook näkku
enne koorikontserti
meie jõulukuusk
minu artikkel koolilehes
Kirju Koera pallikesed
(Instagramist) nädal enne jõuluvaheaega kaunistasid õpetajad võidu oma uksi-klasse
(Instagramist)
(Instagramist) suht jube ‘kaunistus’ mu arvates
(Instagramist)

Sellega oli – minu ajaarvestuse kohaselt – järjekordne kuu lõppenud. Jõuludest; esimestest koolikaaslastest, keda peaaegu ‘sõbrannadeks’ nimetaksin; aastavahetusest ja muust vaheajal toimunust juba järgmises postituses! ❤️

Triin

Lõbus soovitus: vaadake (järgmistel jõuludel) kindlasti “Elf”i – mu uus lemmikjõulufilm! 🎅🏻 No nii vahva lihtsalt! Kuigi muidu pole Will Ferrell näitlejana just minu tassike teed, siis antud rolli jaoks oleks ta justkui loodud!

(internetist) “Elf” poster

3. kuu 🇺🇸

Heips! ☃️

Vau. Juba 3 kuud Põhja-Ameerika mandril maandumisest möödunud. Aeg lendab! 🤯


Enne vahetusaastat toimuvatel üritustel räägitakse pidevalt 3 kuu möödumisest kui mingist maagilisest piirist: see on aeg, mis kulub, et vahetusriigi keel suhu saada. Eee… Ei? Selles mõttes, et kui need, kes täiesti uue keelega riiki õppima lähevad kolme kuuga vabalt räägivad, siis tundus mulle loogiline eeldada, et inglise keel on selle aja möödudes ladus ja perfektne… Umm, ei. Võib-olla mul lihtsalt aeglane areng või midagi, aga minul küll nii kiiduväärt seis pole. Muidugi räägin vabamalt kui saabudes, aga endiselt pole tempo kohalikega võrreldav, aktsent on märkimisväärne ja perfektsusest asi kaugel. Ehk siis… Piinlik hakkab, kui mõistan, et pole nullist uut keelt õppima hakanud vahetusõpilastega võrreldes oma 9-aastase põhjaga just kuigi palju kaugemale jõudnud… 😏🗣️ Okei, sain mure kurdetud. Mis positiivset toimunud on?

Peaaegu leidsin endale kutsad, kellega jalutada… (Mu vahetuspere koerakasvatusmeetodid on kergelt kaheldava väärtusega, ehk nende endi koer nt väljas ei käi jne.) Ühel naabrinaisel oli oma lemmikutega selline lugu, et kuna tal tegelikult nendega tegelemiseks aega pole, otsustas ta neist loobuda. Aga uus pere osutus veelgi halvemaks variandiks, sest mõne aja möödudes sai neilgi kutsadest kõrini ning endine perenaine oli sunnitud oma pisikesed tagasi võtma! 🤷🏼‍♀️ Kuna antud naisel on tihe töögraafik jne, pole tal oma koertega jalutamiseks piisavalt aega, mistõttu lubas mu kodune vahetusema teda aidata. Oleksin suurima heameelega kõik jalutamised enda kanda võtnud, kuid neil on mingi väga kindel graafik, mille järgi käiakse kutsudega jalutamas täpselt enne koolipäeva lõppu… 😒 Ehk siiani olen vaid korra sobival hetkel saadaval olnud ning nendega “jalutamas” käinud. Jutumärkides seepärast, et kõnealused kutsad on vanad ja tibatillukesed käekoti”koerad”, ehk neil tekkis soov tagasi kodu poole pöörata vaid mõnesajameetrise teekonna järel… 🙄 Üleüldiselt kehtib minu jaoks enamasti koerte puhul reegel, et mida suurem, seda parem (Kessu siiski Kõige parem!! 💗), aga parem nemad kui mitte midagi. 😜🐶

Ühinesin McLane Churchi noortegrupiga. 💒 Sest mind kutsuti. Ja grupp tähendab inimesi. Ja inimesed suhtlemist. Ning suhtlemine ja uute tutvuste loomine on vahetusaasta üks põhieesmärke. Lisaks tähendab noortegrupis käimine majast välja saamist, positiivsusest pakatavas seltskonnas kolmapäeva õhtute veetmist ning – mis kõige tähtsam – tasuta sööki! 😄 Noortegrupp koguneb kolmapäeviti kell 18:45-20:15: esmalt sööme; seejärel koguneme kõik suurde auditooriumisse, kus tavaliselt toimuvad esmalt mõned tervitus-/soojendusmängud ja mängib bänd, kõik laulame kaasa; peale seda jaguneme vanuse järgi gruppidesse, mida juhendavad mõned vabatahtlikud täiskasvanud, ning arutame antud nädala teemat (mina tavaliselt peamiselt vaatlen ja kuulan… või-siis näiteks eelmisel nädalal, kui teemaks oli “When Life Hurts”, tunnistasin ausalt, et kui grupikaaslased ‘uhkustasid’ kõik, et lahendavad probleeme palvetades või piiblit lugedes või kristlikke laule lauldes või midagi muud religioosset tehes, siis mina lihtlabaselt söön… tahtsid mu vastust, said selle 💁🏼‍♀️); umbes veerand tundi enne lõppu koguneme taaskord kõik suurde auditooriumisse, pastor Ben võtab teema oma nägemist mööda kokku, laulame veel mõne laulu ja läheme laiali. 📖🎶 Kuigi kirikus käimine on harjumatu ja võib-olla mitte mu maailmavaadetega just perfektses kooskõlas, on keset koolinädalat ühe õhtu kodust eemal veetmine värskendav ning grupis käivad inimesed kõik heatahtlikud ja uudishimulikud. Kõik on väga vastuvõtlikud ja mõistvad… Alles eelmisel korral tutvusin lähemalt pastor Beniga ning kui ta kuulis, et ma tegelikult ei käi Eestis kirikus jne, ei teinud ta teist nägugi, vaid lootis lihtsalt, et nad mulle “liiga veidrad ei tundu”. 😅 Tänu noortegrupis käimisele olen saanud proovida nt Walking Tacosid ehk purustatud Doritosid hakkliha, salati, juustu ja erinevate kastmetega ning maailma suussulavaimaid šokolaaditükkidega küpsiseid – yummm! 😋

(internetist) Walking Tacos

24. oktoobril toimus ASSE Toetajate Otsimise Koolitus, millest minagi videokõne teel osa võtsin. 📲 Pole kindel, kas minust reaalselt kasu ka oli, sest kuigi soovitasin esimesel võimalusel alustada, tunnistasin, et minul isiklikult läks tänu imelistele inimestele toetuste kogumine suhteliselt libedalt… 🤭 See-selleks. Mainin kogu ettevõtmist tegelikult seetõttu, et ma pole väga kõnede inimene… Eriti veel VIDEOkõnede… Eriti veel VÕÕRASTELE… Kuid reaalsuses polnud kogemus üldse nii jube ning tõestas järjekordselt, et põhiline on lihtsalt igal võimalusel oma mugavustsoonist välja astuda, sest kipume ette muretsemisega probleemid tegelikkusest palju suuremaks mõetlema ning saame seeläbi iseendi suurimateks vaenlasteks… 😉

Lisaks hakkas esimese veerandi lõpp lähenema, ehk fotograafias oli tarvis portfoolio valmis saada… 📷 Kuna umbes poole veerandi peal hakkasid mitmed arvutid jamama (erinevad tunnis kasutatavad töötlusprogrammid ei avanenud jne), otsustasid kooli IT-mehed kõikide arvutite mälu pühkida ning probleemi nullist lahendada. Kõigepealt läks palju tunniaega meie fotode varundamisele ja hiljem, kui arvutid lõpuks korda saadi, pilve laetud failide leidmisele. Selgus, et kõik failid polnud alles või olid vigased ehk paljud pildid tuli kas uuesti töödelda või neile hoopistükkis asendus leida (mis samuti töötlemata oli). 😒 Kogu protsess võttis tohutult aega ning nõudis mitme päeva tehtud töö kordamist ja täiesti plaanivälist tegevust, ja seda lisaaega meil polnud. 🙄 Seetõttu olid veerandi lõppedes nii mõnedki õpilased (k.a. mina) ajahädas ja meie aitamiseks otsustas õpetaja lausa kahel õhtul 3h koolis istuda, et saaksime pärast tunde oma portfoolioga tegeleda! 🥰 Käisin mõlemal õhtul kohal ega poleks selleta õigeaegselt lõpetanud… Jagan antud kogemust seetõttu, et mind pani tohutult imestama mu õpetaja kannatlikkus ja pühendumus… Ta mõistis, et õpilased on ajahädas ning kuigi see polnud tema süü, otsustas ta oma vabast ajast koolis istuda, et soovijatele võimalus anda! ❤️ Nende õhtute korraldamiseks pidi ta kohe peale tunde oma lastele kooli ja lasteaeda järele sõitma ning seejärel taas kooli naasma, kella 17st 20ni klassis istuma ning õpilaste küsimustele vastamisele lisaks oma lapsi kodutöödega juhendama ja mingit kaasa ostetud õhtusööki sööma… Ja kõige hullem on see, et nii pikalt istus ta koolis vaid puhtast heasüdamlikkusest, sest loeb ju see, et õpilastel oleks võimalikult pikk ajavahemik, mille jooksul läbi astuda, mitte see, et temale ka veits hingamisruumi jääks õhtusse, eksole? 🤷🏼‍♀️ Selles mõttes, et miks öelda õpilastele, et oled koolis nt ühe lisatunni peale tavalise koolipäeva lõppu ning need, kellel lõpetamata töid ilmugu kohale, kui saab õpilastele lihtsalt oma suva järgi kohale ilmumist võimaldada? 🤦🏼‍♀️ Meil oli küll tabel, kuhu minejad end kirja panid, kuid keegi polnud kohustatud kellaaega valima ega kohalegi ilmuma, ehk reaalsuses istus klassis vaid paar-kolm õpilast ja ka ühegi õpilaseta oleks õpetaja seal kolmanda tunni lõpuni oodanud, sest äkki keegi ikkagi suvatseb kohale tulla… 😕 Selle tulemusel süttisid minu peas sellised mõtted: Miks on ameeriklased (vähemalt minu koolis) nii süüdimatud ja tänamatud, võttes imelisi õpetajaid enesestmõistetavalt? Ning miks Eestis, kus õpilased on palju viisakamad (vähemalt minu arvates), pole just palju õpetajaid, kes puhtast vastutulelikkusest sääraseid heategusid teeks? Kas probleem on tõepoolest vaid palgas? Ja head lapsed ikkagi kasvavad vitsaga? Tundub, et austama õpib vaid hirmus elades… 😔

25. oktoobril toimus vahetusõpilastele suunatud väljasõit Pittsburghi. 🏙️ Kuna meid on vaid 3 (Eesti 🇪🇪, Vietnam 🇻🇳, Hispaania 🇪🇸), saime kõik 2 sõpra kaasa kutsuda ning grupi juhendajate poolt olid veel nii mõnedki aktiivsemad ja maailma tundma õppimisest huvitatud õpilased kaasatud. Sõitsime Monongahela funikulööriga 🚡 ning uitasime mööda Stripi naabruskonda (kõlab päris põnevalt, kas pole? 🤪). Tegemist on kireva turupiirkonnaga, kust leiab midagi igale maitsele ja igast maailmajaost. 🗺️ Meil oli aega vaid umbes 1,5h, mistõttu nägin mitmeid eksootilisi kaupu vaid poodide akendelt, kuid mu vahetusisa mainis kord, et ehk läheme kevadel sinna tagasi, seega loodan südamest, et ta oma sõna peab ja saan rohkem maitseid järele proovida! 😃 Sel korral sõime minidonuteid (minu omad olid pumpkin spice cheesecake ja OREO cheesecake! 🤤), ostsin ühest Aasia poest erinevaid maiustusi 🍬 ja selle eest toidukärust maitsvaid nuudleid 🍜, My Sweet Lilly nimelisest pagaripoest küpsise ja baklavad(!) 🍪 ning GrandPa Joe kommipoest karbitäie komme! 🤩 Ilmselgelt möödus üks minu lemmikpäevadest, sest süüa (eriti suhkrut) ma ju AR-MAS-TAN!! 💗 Hiljem käisin veel ka vahetusvanemate ja ühe nende tuttava vanema meesterahvaga Cracker Barrelis söömas ning proovisin esimest korda lõunapäraseid toite nagu turnip greens ja mõnusalt soolased kohevad biscuitid moosiga. 😋

minidonutid
Aasia pood
baklava
(internetist) turnip greens
(internetist) biscuitid moosiga

Fotograafia polnud ainus tund, milles veerandi lõpu puhul suurem projekt oli, ehk näitlemise ja lavakujunduse tunnis võtsime samuti midagi uhkemat käsile. 🎭 Kuna mul on endiselt õhkõrn lootus, et ehk millalgi saabub hetk, mil suudan end piisavalt kokku võtta, et kõikidest tundidest, mida oma vahetusaastal võtan, lähemalt rääkida, kirjutan praegu vaid põgusalt. Meie lõpuprojektina tegime Halloweeni-teemalised näidendid, mida kahes algkoolis lasteaia- ja 1. klassi lastele esitamas käisime. 🎃 Kogemus oli imevahva ja südantsoojendav! 💛 …kuid ka see projekt nõudis pisut tundidevälist pingutust, ehk esinemisele eelnenud laupäeval sai viimase lihvi andmiseks koolis siiski kogunetud. (Aga mul polnud selle vastu midagi, sest ega mul siin niikuinii midagi oma vaba ajaga pihta hakata pole ning nautisin näitlemises oma kaasõpilaste seltskonda täiega! 😜)

Grace’iga – tema oli Vanaproua, Kes Ei Karda Mitte Midagi ning mina hernehirmutis

Ühel õhtul käisin oma kooli Vocal Jazz ansambli kontsertil 🎵; teisel oma vahetusvenna marching bandi viimasel esinemisel 🎺; esimese veerandi eduka lõpetamise puhul viis vahetusisa kogu pere Halloweenil imeilusasse Venango Valley Inni õhtustama (tellisin lihapasta ja maailma parimad bataadifriikad! ☺️) (olin veits pettunud, et trick or treatima ei saanud, aga enamus õpilaste arvates oli see liiga lapsik tegevus ning kuna mu vahetuspere antud ‘püha’ ei tähista, ei olnudki mul kellegagi minna… 😒); uue veerandi saabudes hakkasin kooriruumis lõunat sööma (suurem grupp, nii lõbus! 🥰); sain teada, et ameeriklaste arvates asub Eesti Türgi või Nigeeria lähedal või-siis (pärast kaardi nägemist) Prantsusmaa kõrval 🙄; õppisin, et USAs on esseed kirjutades kohustuslik teha midagi, mida Eestis iga hinna eest vältida tuleks – välja kirjutada sõnad nagu “sissejuhatuseks” ja “kokkuvõtteks” jne 📝; sõin esimest korda candy corni (meh) ja snickerdoodle küpsiseid (yummm) 😋; külastasime taaskord Cranberrys Steve’i ja Conniet (vaatasime jalkat 🏈 (kui põnev… vähemalt sai süüa! 🍿), mängisime lauamänge 🃏, sõime Cencsi’s Pizzerias 🍕 ja korraldasime nende naabruskonna clubhouse’i kinosaalis filmiõhtu 📽️); nägin viimaks “Printsessi päevikud” 👸🏻 filme ning mõistsin tänu sellele viimaks, et “Genovia” on koht, mida paljud Estoniana arvavad mäletavat ja seetõttu minust kuuldes tihtipeale ahhetavad, et “nagu Princess of ‘Estonia’? nagu selles filmis??” 🤣; vahetasin inkagrupi tase kõrgema vastu 🤓; õppisin kooli ajalehte õiges formaadis paberile toimetama 📰; olin jälle koolilehes 😜(vahetusõpilastelt uuriti, mida Tänupühast teame 🦃); vaatasin esimest korda algusest lõpuni “Üksinda kodus” esimest filmi 🎅🏻 ja 3. kuu oligi möödas.

(internetist) candy corn – nagu maisitera
(internetist) snickerdoodles – imepehmed kaneeliküpsised
teiste vahetusõpilastega koolilehes (ärge küsige, kes Triin ‘Telleman’ on 🙄)

Selleks korraks kõik. Nagu juba traditsiooniks kujunenud, on postituse üles saamise hetkeks vaat’ et järgmine kuu läbi… Aga vähemalt lõpuks see ikkagi nägi ilmavalgust, eksole? 🤭

Imelist detsembrit kõigile! ❄️

Triin

2. kuu 🇺🇸

Tervitused! 🐤

Teine kuu on möödunud ehk aeg vahepeal toimunust kokkuvõte teha. (Vahepealne filosoofiline postitus ilmselgelt ilmavalgust ei näinud… Võib-olla millalgi tulevikus. 😁) Igatahes:

22. septembril, pühapäeval algas minu jaoks teine kuu Pennsylvanias, USAs. See päev oli nii mõneski mõttes eriline: alustades kasvõi pisiasjaga, et esimest korda siin viibitud aja jooksul sain hommikusöögiks midagi muud kui maitsetuid Cheeriose-laadseid krõbinaid… Kõlan arvatavasti väga dramaatiliselt, kuid tegelikult pole olukord üldse nii hull. 😛 Olen lihtsalt harjunud vähe kirjuma valikuga: võileib või krõbinad või puder või smuuti või keedu- või praemuna või omlett või pannkoogid jnejne. Mu vahetusperes mitte ei sööda lihtsalt iga hommik krõbinaid, vaid iga hommik täpselt samu krõbinaid… 🥣 Kuid ütlus, et kõigega harjub, tundub vett pidavat, sest nüüdseks on nende krõbinate söömine lausa meelepäraseks saanud. 😃 (Eestis vast mõtlen mitmekesisele toitumisele uuesti… 🍲) Igatahes, tol hommikul ootas mind ärgates üllatus. Vahetusisa serveeris uhke hommikusöögi: juustu-munapuder, kartuliribad, vorstikesed ja glasuuritud kaneelirullid! 😋 Nüüdseks olen taolist hommikusööki veel mõnel korral saanud, kuid pidasin vajalikuks esimest korda mainida, sest enne seda tundus mulle üsna uskumatu, et selles peres hommikuti nii üksluine menüü on… Sellega päeva lõbu alles algas, sest õige pea sõitsime Cranberrysse peretuttavatele Steve’ile ja Conniele külla. Kohtusime nendega itaalia restoranis nimega Luciano’s ja ohh.. seal söödud spinaticalzone oli üks parimaid roogasid, mida eales maitsnud olen! 🤤 Peale söömist tutvusime nende naabruskonnaga, milleks on imearmas hoolitsetud elamurajoon. Rajooni keskel paikneb uhke clubhouse, mis kõikidele antud rajooni elanikele tasuta kasutamiseks ja sisaldab muu hulgas nt kööginurka, jõu- ja kinosaali jne. Kõik on väga uhke ning looduse mõttes justkui keset parki. 😍 Cranberry asub Pittsburghist umbes 40-minutilise autosõidu kaugusel, ehk otsustasime seal ka ära käia! Kesklinnast sõitsime läbi ja pilvelõhkujate vahel pikemalt ringi ei jalutanud, kuid eemalt nautisime vaadet küll – esimene suurema linna külastus mu vahetusaastal, yay! 🏙️ Sõitsime 1877. aastal ehitatud funikulööriga ning suundusime tagasi Cranberrysse. 🚡 Veetsime natuke aega lihtsalt Steve’i ja Connie korteris ning päeva lõpetuseks läksime varem silma jäänud The Milk Shake Factorysse. Tuli välja, et antud koht oli uhiuus ning tol päeval tegelikult avatud vaid valitud seltskonnale (avamispidu vms), kuid meid lasti sellegipoolest sisse ning saime mõnusa magusalaksu. 🍦 Sõin palju ja nägin pilvelõhkujaid – mida enamat ühelt päevalt tahta? Ahjaa, ilm oli imeilus ja temperatuur 30+ °C ka!

Pittsburgh

23. septembril oli minu kalli Haidekese sünnipäev! Ärge arvake, et hakkan siin kõikide armsakeste sünnipäevi üles märkima… Lihtsalt Haide sünnipäeval tegin oma vahetusaasta esimese (eestikeelse) kõne! Ja – nii imelik kui see ka ei tundu- juba vaid kuuse pausi tõttu oli alguses natuke imelik oma emakeeles rääkida! 🥳📞

24. septembril ühinesin kooli kirjutamisklubiga. ✍🏻 Peamiselt seetõttu, et endale teisipäevase Tutoriali (15-minutiline paus keset päeva) veetmiseks koht ja seltskond leida… 😝 Klubi on õpilaste endi juhitud, ehk väga mõnus ja rahulik õhkkond ning ega keegi midagi tegelikult ei nõua ja värki. Kui klubiga ühinesin oli neil parajasti käsil projekt, mille jaoks nad olid eelnevalt paberilipikutele väiksed olustikukirjeldused koostanud, need kokku voltinud ja kotti pannud ning siis iganädalaselt kõik endale ühe võtnud. (Vähemalt selline oli plaan… Ma ei tea, kui paljud seda reaalselt järgisid, kuid mu esimesel päeval klubis oli pool juttu eelmisel nädalal tõmmatud kirjelduse järgi koostatud vaid mu vahetusõel Hope’il ning paljud klubi liikmed ei ilmunud kohalegi… Ka mina võtsin kotist ühe lipiku ning kirjeldus oli taoline: “Leidsid enda tagaaiast dinosauruse, kuid kardad, et ema saab teada. Mida teed?” 🦕 Teema tundus jabur ning fantaseerimine ja lugude loomine üleüldiselt pole tegelikult mu tugevaim külg (mulle meeldib kirjutada, aga pigem arutlevalt vms), kuid paaril õhtul üritasin sellegipoolest midagi kirjutada, et lihtsalt oma inglise keelt parandada ja mõttemaailma avardada. Ega ma seda lugu kunagi lõpetanud ning järgneval nädalal oli mul kirjutusklubi ajal vist üldse midagi muud käsil, kuid vähemalt oli mul tegemist, kui mõnel õhtul väga igav hakkas…) Nüüdseks on antud projekt ununenud ning käsil mingi võistluse jaoks 100-sõnaliste minisaagade kirjutamine. Mis tuletab mulle meelde, et kui osaleda tahan, siis tähtaeg on sel teisipäeval… Oih. (Uuendus: ma ei osalenud. 😆) Igatahes: selle klubi “juhid” on mu vahetusõde Hope ja hea sõbranna Grace ning ka kõik ülejäänud liikmed ja juhendav õpetaja väga vahvad. Ma pole ainus, kes seal põhimõtteliselt lihtsalt aega veetmas käib ehk Ärge minust liiga halvasti mõelge! 🤭 Sel õhtul käis meil külas mu vahetusisa õpilane Megan ning sõime lasanjet (mu vahetusema versiooni sellest roast küll keegi ei ületa!) ja õunakooki vaniljejäätisega. 🤩 Mainin antud visiiti seetõttu, et minu arvates on siinsed õpetaja-õpilase suhted üsna märkimisväärsed: kui tihti Eestis professorid oma õpilasi õhtusöögile kutsuvad? 👨🏻‍🏫

26. septembril ilmus selle õppeaasta esimene koolileht! 🗞️ Seda müüakse vaid dollari eest ning kaasa saab maiustuse! Ma sain brownie! 🍪 Leht oli päriselt huvitav ning lugesin selle peaaegu otsast lõpuni läbi (v.a. spordiuudised 😏)! Ka vahetusõpilastest oli tibatilluke artikkel… 😄

koolilehes

27. septembril sõitsin esimest korda kooli ja koju koolibussiga, sest vahetusema auto oli paranduses. 🚌 Imeilus päiksetõus oli ja kogu teekond üleüldiselt väga maaliline: udulooriga kaetud künkakesed ja põllud jne! 🌄 Kartsin, et me ei mahu hästi peale, sest ei sõida tavaliselt bussiga, kuid buss oli nii kooli kui koju sõites pooltühi. Lükkan siinkohal ümber ka kuulujutud, et koolibussis on palav ja lärmakas… Vähemalt minul on siiani õnneks läinud! 💛 Vaid see oli negatiivne, et pidi veidi varem ärkama ja peale tunde kiirem olema ning 10-minutilise teekonna asemel oli see umbes pooletunnine (sõitsime ringiga), kuid hommikul nautisin sõidust iga minutit, sest vaade oli lihtsalt vapustav ning tagasiteel pani bussijuht meid maha sõna otseses mõttes maja ees, ehk positiivsed küljed tegid negatiivsed igal juhul tasa! 😃

28. septembril olin Hope’iga mõned tunnid kahekesi kodus, ehk saime viimaks ometi wifi sisse lülitada! 📶 (See on muidu väljas, sest põhjustab vahetusemal peavalu… Ma pole päris kindel, kas seda usun, aga mida iganes. 🤔) Kuulasin esimest korda kuu aja jooksul enda koostatud playlisti (mitte ei sõltunud teiste muusikamaitsest) – nii mõnus! 🎧 Õhtul käisime lähedalasuvas hiinakas, kühveldasime sealsest bufeest karbitäie toitu kaasa ja sõime kodus. Lugesin eelmisel aastal kellegi blogist, et USA hiinakad pole Eesti omadega võrreldavadki, mistõttu pean siinkohal selgeks tegema: ilmselgelt on USA suur ja lai ning piirkonnad erinevad, sest minu hiinakaelamus oli suurepärane! 🍜😋

29. septembril oli esimene kord, kui füsa õps kohale ei ilmunud (nüüdseks on seda vähemalt 5 korda juhtunud, ta lihtsalt sebib end igale võimalikule väljasõidule kaasa ja hülgab meid 😒). Mainin seepärast, et iga kord kui ta puudub läheme lihtsalt raamatukokku istuma ega tee 85 minutit mitte midagi… Meil pole kunagi asendusõpetajat ning vaid ühel korral vaevus Mr Korb (füsa õps) enne lahkumist tunnitöö tahvlile kirjutada. 🙄

1. oktoobril oli väljas 30°C! OKTOOBRIS! 🤯 Ilusa ilma nautimise asemel käisime õhtul vahetusõe ja -emaga mallis shoppamas. Läksime seetõttu, et kuulsime, et Forever 21 taotleb pankrotti ning lootsime suurtele allahindlustele, kuid isegi allahinnatud tootede hindu on Thrifty Threadsi (kaltsukas) omadega südantlõhestav võrrelda ning paljud asjad olid üldse tavahinnaga. 🤑 Jah, Forever21l on finantsprobleeme, kuid (meie kahjuks) nad lõplikult uksi sulgeda ei plaani… Mis me siis tegime? Tühjade kätega ju lahkuda ei taha (paha Triin, vaene loodus! 😠) ehk otsustasin osta midagi, mida “vajasin”: umbes 12-eurosed H&Mi baleriinad Homecominguks (kaasa olid võetud vaid kontsad ja ma ei suutnud end neid kandma sundida ning baleriinade eest rohkem maksma ei nõustunud, ehk nii ta läks). 🥿 Lisaks peatusime Auntie Ann’s vesikringlikäru (pretzel on eesti keeles vesikringel, et te kõik teaksite 🤓) juures ning ostsin suhkru-kaneeli vesikringlinagitsad (rahulikult uusi sõnu loomas) ja glasuuri, millesse neid kasta. OH. MY. GOSH. Kui maitsev!! 🤤 P.S. Ameeriklastel (vähemalt siinsetel) üldse mingi vesikringlihullus – iga päev igalpool näen kedagi mingit versiooni vesikringlist (appi kui väärakas see sõna on) söömas… Kas nad peavad end sakslasteks vä? 🥨 P.S.S. Nad müüvad siin LOOMAPOES KOERI! 😱 Appi kui õudne!! Mitte et ma arvaks, et küülikute või väiksemate näriliste puurides hoidmine väga humaanne on, kuid kutsikad loomapoe vaateaknal on küll täiesti ennekuulmatu! Ko-hu-tav!! 💔

3. oktoobril käisin oma vahetusaasta esimesel väljasõidul. 🚌 Tegemist oli College Touriga ning kuigi olen üsna kindel, et lähen ülikooli Eestis, tundus mõte USA kolledžeid lähemalt näha väga põnev. Käisin Mercyhurstis ja Penn State Behrendis (seal töötab mu vahetusisa ehk olin hoonet väljast varem näinud). 🎓 Mercyhurstis istusime esmalt ühes ruumis ning kuulasime praeguste eri valdkondate õpilaste ja õpetajate muljeid; seejärel toimus ringkäik, mille jooksul nägime muu hulgas näiteks ühiselamuid, milles üliõpilased elavad ning lõpetuseks sõime koolibufees lõunat. Valik oli meeletu ja imemaitsev! 😋 Koolihoone oli superarmas ning inimesed väga sõbralikud ja vastutulelikud. 💚 Penn State Behrendis toimus vaid ringkäik ning tutvusime peaasjalikult õpperuumide, laboratooriumitega. Mõlemad koolid on uhked ja hea mainega, kuid (vahetusisa kurvastuseks) eelistaksin vist tänu isiklikumale lähenemisele ja (pealtnäha) rahulikumale õhkkonnale Mercyhursti… ☺️

Penn State’i maskoti juures

5. oktoober oli väga mõnus laupäev. Käisin vahetusvanematega Eries ning sain tänu sellele esimest korda juba laupäeval fotograafia kodutöö tehtud (muidu jätsin alati photoshootid viimasele hetkele ehk pühapäeva pärastlõunale, oih). 📷 Peale seda käisime Wegmansis, mis on ameerikalikult hiiglaslik poekett. Mainin seepärast, et kuigi olin selleks ajaks juba mõnda aega vahetusaastal olnud ning tegelikult ka enne vahetusaastat USAs käinud, mõistsin tol päeval, et mind ikka veel hämmastavad siinsed poed. Wegmans eriti. Sealt leiab ilmselt kõike, nagu Walmartistki, kuid mis mulle eriliselt silma torkas oli see, et pood on oma suurusest hoolimata hubane; erinevad saared (pitsad, juustud, puuviljad jne) selgelt eraldatud ning keset poodi ka bufee, söömisala. Üle terve poe liigub palju-palju rõõmsameelseid töötajaid, kes pakuvad midagi uut ja huvitavat maitsta, on jutukad ja entusiastlikud. Meie proovisime nt Moondrop Grapese, mis on GMO ja muu tehislikuta aretatud seemneteta väga magusad piklikud viinamarjad! 🍇 Millalgi varem ostis Eric (vahetusisa) koju samade aretajate Cotton Candy Grapese ning, noh, uskumatu, et naturaalselt nii identselt suhkruvati maitset jäljendada on võimalik! 😮 Raske on tolles poes viibides tekkinud tundeid sõnadesse panna/selgitada, miks pidasin vajalikuks poeskäigust kirjutada, kuid sel päeval jõudis mulle kohale, et valik on tõepoolest MEELETU ning töötajate sõbralikkuse tõttu õhkkond nii nauditav, et tundsin ausalt, et võiksin terve päeva toidupoes(!) ringi uudistada ja ikka ei saaks küllalt… Oh seda Ameerikat. 🛒 Koju jõudes vaatasin Joy (vahetusema) ja Hope’iga “Christopher Robin”it, mis on lihtsalt no-appi-kui-armas film; õhtusöögiks sõime burgereid ja päeva lõpetasime tagaaias lõkke ääres istudes. 🧸🍔🔥

(internetist) MoonDrop grapes

7. oktoobril oli mul koolis väga huvitav vestlus Titoga. Ma ei oska päris kindlalt selgitada, kes ta selline on, aga põhimõtteliselt on tegu ühe rõõmsameelse vanamehega, kes meie koolis igasuguseid remonditöid teeb. Olin teda varem korduvalt kohanud ning koridoris tervitanud, kuid tol päeval peatas ta mind pikemalt. Tito mäletas, et olen vahetusõpilane, kuid nimi ei meenunud. Ütlesin siis oma nime ning järsku hakkas ta mulle rääkima, et Jumalal on minu jaoks palju asju plaanis jnejne. Olin üllatunud ja segaduses, sest tegelikult oli näitlemise tund pooleli, kuid tema muudkui vatras Jumalast ja sellest, millal Jumal ta ellu tuli jnejne. Kuulasin Tito viisakalt lõpuni (sest meil tegelikult ei toimunud tunnis midagi, olime asendusõpetajaga) ja astusin klassi. Tean, et maailmas (ja USAs eriti) on palju üliuslikuid, mistõttu ei jahmatanud mind möödunud vestlus kuigivõrd, kuid klassi sisenedes tabas mind uus jahmatus. Minuga hakkas rääkima meie asendusõpetaja, kes uuris murelikult, ega Tito liialt pealetükkiv olnud ning tegi selgeks, et ma antud vanameest tõsiselt ei võtaks ja et religiooni koht pole koolis – seal otsitakse probleemidele loogilisi, mitte üleloomulikke, seletusi. Nõustun viimasena mainitud mehe seisukohaga täielikult, kuid minu jaoks oli üllatav midagi nii otsekoheselt usuvastast ameeriklase suust kuulda ja koos Tito “õpetusega” moodustasid möödunud vestlused eriti kummalise kogemuse. 🤨✝️

10. oktoobril oli esmakordselt Advisory (15-minutiline klassijuhataja tunni laadne kogunemine) ajal uudiste edastajaks õpilaste koostatud video (sealt alates on iga nädal uus video valminud, see tehakse tunnis nimega Media Arts). 🎬 Mulle lihtsalt niii meeldivad USA kooli mitmekesised võimalused õpilaste loomingulisuse arendamiseks ja projektid, mis siin ette võetakse. 😍 Koduteel teatas mu vahetusvend mind asjaolust, et koerad (ja loomad üleüldiselt) “ei lähe Taevasse, sest neil pole hinge”. MIDA? Vabandage väga, aga mis koht see selline siis olema peaks? Koerad = Paradiis! No ei taju mina seda religioonivärki, suht masendavalt kõlab hauajärgne elu vaid inimeste keskel/Jumala kõrval istudes… 🥴 (Vabandan siiralt, kui kellegi tundeid riivasin.)

11. oktoobril olid tunnid lühendatud, sest päeva lõpus toimus pep assembly (pep rally). (Koolipäeva lõpp neil siin väga fikseeritult kl 14:45 ehk kui vaja erakorraline üritus päeva torgata, tehakse seda tundide arvelt… Mitte et ma kurdaks 😄). Tegemist oli Homecoming nädalavahetuse algusega (reede) ehk õhtul ootas ees suur jalkamäng ning pep assembly eesmärk oligi koolipere ergutada, vaim valmis panna. 🥳 Pep assembly tähendas, et peale tunde kogunes kogu kool meie jalkastaadionile: Homecoming Court (5 paari lõpuklassist, kelle seast õhtul Homecomingu Kuningas ja Kuninganna valiti), Marching Band, cheerleaderid, mõned aktiivsemad õpetajad ja muud Homecomingu korraldajad olid platsil ning pealtvaatajad tribüünil. Kuninga-/Kuningannakandidaatidelt küsiti mitmeid piinlikkustekitavaid küsimusi (nt: “Millise õpetajaga sa abielluksid?”), nad mängisid mõne mängu (tantsuvõistlus, pimesi teineteise palliga loopimine, kiiruse peale vahukoorehunnikust kummiusside leidmine (suuga) jne) ning Marching Band ja cheerleaderid esitlesid oma kavu. 🎶 Tõden, et lootsin tugevamale koolivaimule, aga polnud viga (lihtsalt ameeriklaste kohta pisut nutune)… Publik polnud väga valju ning tantsuvõistluse ajal keeldusid pea kõik kandidaadid end liigutamast… 😒 Lisaks: terve nädal oli olnud Homecoming Spirit Week, mis tähendas ‘Merica Mondayd 🇺🇸 (soetasin vahetusaasta alguses ühe 25-sendise USA lipuga särgi, ehk kandsin seda ja puna-valge-siniseid Happy Sockse), Tie Dye Tuesdayd 🎨 (mul kahjuks pole ühtki tie dye eset (veel!), aga väga vahva oli kooli peal värvilisust märgata), VSCO Wednesdayd 😽 (oh appi… ma ei tea, kas Eestis ka olukord nii hull, aga siin nad oma Hydroflaskide (termosed) ja scrunchiedega küll täiesti ära keeranud), Tacky Tourist Thursdayd 🧳 ja Football Fridayd 🏈. Arvasin, et õpilaste seas on taolistest nädalatest osa võtmine populaarsem, kuid samas õpetajad jällegi üllatasid oma entusiastlikkusega… Ning noh, mis ma vingun – iga päev nägin ikkagi nii mõndagi õpilast päeva nimetuse järgi riietunult ning lühikesi lühkareid ja kleidimõõtu särke kandnud karvaste jalgadega VSCO poisse ei saa ma vist kunagi oma mälust kustutada… 🤦🏻‍♀️ Igatahes: siinkohal on mu Homecomingu kogemus pisut katkendlik, sest kurikuulsast jalkamängust jäin kahjuks ilma – mu vahetusisa oli juba enne mu saabumist kogu perele (mina k.a.) ühe laulja kontsertile piletid ostnud ning kuupäevad-kellaajad kattusid, ehk mul väga valikut polnud… 🤷🏻‍♀️ Tean vaid, et Homecomingu mängu muudab eriliseks tavalisest suurem õpilaste osakaal publikus, Homecoming Kuninga ja Kuninganna valimine ning ilutulestik; muu USA jalkaga seonduv on mul nüüdseks päris hästi kogetud – käisin pea igal mängul. 🎆 Tauren Wellsi kontsert oli üllatavalt vinge – tegemist on kristliku artistiga, nii et ma polnud päris kindel, mida oodata. Sain üllatuse osaliseks, sest kontsert oli korralik show, nautisin nii soojendaja Daviese kui Taureni etteasteid väga ning kuigi ma ei nõustu maailmavaadetega, mis sealse publiku kokku olid toonud, oli väga mõnus säärases kokkuhoidvas kirglikus keskkonnas viibida. 💓 Lood olid kaasahaaravad ja – sõnadele tähelepanu pööramata – täiesti tavaliste poplaulude moodi. Ning – uskuge või mitte – ei puudunud isegi korralik tümps ja räpp! 🤘🏻

Tie Dye Tuesday
VSCO Wednesday
pep assembly
(internetist) tema kontsertil käisime

12. oktoobril jõudis kätte kauaoodatud Homecoming Dance. Hommikul toimus Homecoming Parade, millest võtsid osa meie kooli Marching Band, cheerleaderid ja Homecoming Court, vastavad esindajad Edinboro ülikoolist ning palju-palju muid kohalikke organisatsioone-gruppe. 🥁 Nägime Hope’iga vaid paraadi lõppu, sest otsustasime seda vaatama minna üsna spontaanselt ehk pärast unetundide täitumist ja Thrifty Threadsi erandkorras suletuna avastamist… 😁 Kuid pole hullu! Nägime päris kirjut seltskonda ning, kuna seisime üsna rahvatühjas kohas, asusime koduteele märkimisväärse kommisaagiga (neil siin komme marssijatel pealtvaatajatele möödudes maiustusi visata). 🍭 Kui olime mõnda aega oma komme muginud, saabus aeg end õhtuks valmis panna. Oh appi kuidas mulle ei meeldi end üles lüüa – no nii tüütu lihtsalt! Aga mis teha. Vähemalt olid mu kleit (internetist tellitud, umbes 20-eurone 😊) ja kingad väga mugavad ning soengu eest hoolitses Hope. Ning noh lõpuks on ju tore end enesekindlamalt tunda kogu selle meigikuhja all. Lihtsalt appi kui supervõlts ja… Okei, okei, see pole mu blogi mõte, arutame mõni teine kord. Kuhu me jäimegi? Ahjaa, õhtuks valmistumine. Sättisime end paar tundi, Joy (vahetusema) tegi meist tagaaias mõned pildid ning suundusime McKean parki. 📸 Teel võtsime peale Morgani; kokku oli meie grupis 10-11 inimest (üks liitus peale pildistamist, üks lahkus…). Meie seltskonnast teadsin varasemalt 4 tüdrukut, kuid nüüdseks saan ka ülejäänudega väga hästi läbi (nad on Seniorid ehk me ei puutu tihti kokku, aga vahel kooli peal ikka trehvame). 🥰 Plaan oli veeta mõnus tüdrukuteõhtu, kuid parki jõudes selgus, et eelneval õhtul toimunud jalkamängul oli mõnel tüdrukul lõbus hakanud ning nad veits skeemitanud… Hope oli maininud, et saab kehalises ühe poisiga päris hästi läbi ning kuna Megan tundis antud noormeest juba pikemat aega, otsustasid tüdrukud talle Hope’iga Homecomingule minemist reklaamida. Nii eriskummaline kui see ka pole saigi antud mõte teoks ning – usutavasti esimest korda Homecomingute ajaloos – “kutsus” (loe: pakkus end kaaslaseks) Tyler Hope’i endaga Homecomingule McKean Parki parkimisplatsil enne pildistamist, mõned tunnid enne tantsu. 🤣 Loomulikult Hope nõustus ning piltidel oli Tyler juba osa grupist. Kuigi mu kirjeldus kõlab ilmselt äärmiselt piinlikuna ning eks see olukord pisut oligi, oli Tyler tegelikult väga tore ja jutukas ja sai kõigiga superhästi läbi. 😝 Sain enne parki jõudmist aru, et meid pildistab vaid Megani ema, kes on fotograaf, kuid selgus, et kohale olid tulnud pea kõigi vanemad ning olime kaameratest ümbritsetud. No väga armas ju. Lihtsalt ootamatu. 🌞 Pildid tehtud, suundusime Max & Erma’s nimelisse restorani sööma – paljud nõustusid, et see oli õhtu parim osa. Kellele ei meeldiks süüa? Eriti veel niivõrd lõbusas seltskonnas? 🍟 Kui olime söönud, sõitsime viimaks Homecomingule. Tants algas ametlikult kell 20, kuid hilinesime maitsekalt. Homecomingu teema oli “Candyland”, kuid ega dekoratsioonidest väga välja ei tehtud, sest ruum (kooli võimla) oli põhimõtteliselt pime ning keskenduti ringi kargamisele ja karjumisele. 🎉 Teadsin, et mõne hetkega võetakse kontsad jalast (mistõttu ostsin madalad kingad 😉), kuid millegipärast kujutasin siiski ette (vähemalt õhtu alguseks) pisut “ballilikumat” (nagu teaksin, millest räägin) õhkkonda… Ei, inimesed ei käi Homecomingul vestlemas või viisakalt õhtut nautimas. Tuled on kustus, muusika mängib megavaljult ning kõik hüppavad ja lõugavad. Ning ärge arvake, et muusikavalik on kuidagi koolisobilik. Kõige viisakam laul oli vast Miley Cyrusi “Party in the USA” – sellel peol luges noorte muusikamaitse, mitte moraal. 🥳 Ehksiis jah. Õõtsusin, vehkisin kätega, hüppasin, karjusin. Õhtu lõpuks tundsin end päris vabalt. Tegime photoboothis vahvaid pilte ning nii see pidu läbi saigi. 🎊

McKean Park
Max & Erma’s

13. oktoobril käisid meie juures hommikusöögil mu vahetuspere tuttavad Smithid. 🍳 Nende peres on ema, isa ja 2 kasutütart. Smithid elasid varem Edinboros, kuid kolisid mõnda aega tagasi Georgia osariiki ning omavad nüüd siinkandis suvekodu, millega hooaja lõpu puhul “hüvasti” jätmas käisid. Peale nende lahkumist läksin vahetusvanematega rattasõidule: ilm oli imeilus, 18°C, puud värvilised ja maastik vahvalt künklik! Sihtpunkt oli Mt. Pleasant, kuhu mind talvel suusatama viia plaanitakse… 🚵🏻‍♀️ Tagasi jõudes käisin Hope’iga naabruskonnas jalutustiirul: tegin fotograafia portfoolio jaoks pilte, Hope tutvustas mulle imelist kanaliäärset pargikest Nature’s Outlet, nautisime sooja sügispäeva. 🍂 Õhtul istusime vahetusperega tagaaias lõkke ääres ning tegime s’moresid. 🔥

14. oktoobril oli Columbus ja Teacher In-Service Day. Õpilaste jaoks tähendas see 3-päevast nädalavahetust, õpetajatel toimusid koolis koosolekud jne. Hommikupoole tegin Edinboros mõnusa jalutuskäigu ning pärastlõunal vaatasime vahetusema ja -õega filmi “Toy Story 4” – no ma ei tea, selle filmi puhul küll reegel, et “iga järjega kehvemaks” ei kehti, niii nummi! 🤠💕ä

15. oktoobril tuli mu inka klassi uus õpilane – tüdrukuid on nüüd tervelt 4! 👸🏻 Kuna Shelby jaoks oli terve kool uus, oli mul suht vahva end tutvustavas rollis tabada – ise vahetusõpilane! 😁

17. oktoobril sõime õhtusöögiks Olive Gardeni nimelisest restoranist ostetud Alfredo kastmega pastat. VAU. See oli VAPUSTAV!! Nii rikkaliku kastet küll ületada pole võimalik, usutavasti mu elu parim pastakogemus. 😋🤤

18. oktoobril toimus Penn State Behrendis Journalism Day. 📰 Sain sellest osa võtta tänu ajaleheklubisse kuulumisele. Meile jagati soovitusi nagu “tee kõigest pilte!”, “võta osa kooli ajalehe koostamisest!” ja – mis peamine – “ära kunagi iseennast tsenseeri!”. 🤓 Minu suure kire ehk õgimise seisukohast nii palju, et: meil pole terves riigis Starbucksi, kuid neil koolimajas eraldi 🤩 (muidugi ei jätnud ma võimalust kasutamata!); lõunasöögiks serveeriti pitsat, puuviljasalatit ja komme 🍕🍈🍫 (häid komme, Reeseseid-KitKate-Snickerseid jne) ning päeva lõpetuseks tegi meie õpetaja, ajaleheklubi juhataja tervele grupile jätsi välja 🍨 (tegemist oli imelise käsitööjäätisega ning noh nende “1 pall” annaks Eestis vähemalt 4 palli mõõdu)! 💗 Õhtul proovisin esimest korda elus šokolaadiglasuuris peekonit (MEGAHEA) 🥓 ning käisin kooli staadionil jalkat vaatamas. 🏈 Väljas oli kohutavalt külm ning kahetsesin langetatud otsust pea saabumishetkel, kuid tagantjärgi olen siiski õnnelik, et viimast mängu vaatama läksin, sest vaevalt mind miski kunagi tulevikus Ameerika jalgpallile kaasa elama kutsub (laivis, telekast olen seda veel nii mõnelgi korral näinud). Ning noh, poolajal esinenud Marching Bandi nautisin isegi jäätudes. 🥶🎷

noored ajakirjanikud
(internetist) chocolate covered bacon

19. oktoobril käisin hommikul Hope’iga Thrifty Threadsis. Võib vast väita, et peale Paavli tasuta hoovide ei ületa selle kaltsuka odavust ükski koht, ehk otsustasin võimalusest viimast võtta ja lahkusin poest julge sammuga talvele vastu astudes prügikotitäie soojemate pluuside, pusadega. 🛍️ Õige pea oli Hope’il aeg tööle minna ning mina asusin vahetusvanematega (vahetusvennal Nathanaelil olid iga laupäev Marching Bandi võistlused ehk olime kolmekesi) Erie poole teele. Peatusime nende peretuttavate juures, kelleks on imetore 3-liikmeline mustanahaline noorpere. Vanemate nimesid ei nimeta, sest ma ei taha õigekirjaga eksperimenteerida, aga julgen väita, et Breston on üks armsamaid rahulikemaid väikelapsi sel maamunal! 👼🏾🥰 Läksime kõik koos Brown’s Farmi imelisele jalutuskäigule kauneid sügisvärve nautima. 🍁 Õhtul sõin Brestoni ema tehtud Red Velvet kooki ning – OH MY – tegu oli kõige mõnusama konsistentsiga küpsetisega, mida ma eales maitsnud olen! 😍 Teate mis? Saladus oli selles, et muna asemel oli kasutatud linaseemneid! Lihtsalt vau. 😲 Veganlus, siit ma tulen! (Just kidding, McDonald’s on elu! 🐓🍟😏) Muidugi oli koogi maitse ka SUUREPÄRANE! 😋

prügikotis minu, õlakotis Hope’i saak

20. oktoobril oli minu viimane fotograafia tunniks nõutud photoshoot (teen millalgi eraldi postituse, kus jagan mõnd valminud tööd), milleks oli portreefotograafia. Modellina kasutasin oma vahetusõde Hope’i. 👩🏻 Oktoobrile ebaloomulikult oli väljas 20°C (kõik kohalikud väidavad, et neil siin Edinboros tavaliselt selleks ajaks lumi maas!) ning ilm igas mõttes vaimustav! 🤗 Veetsime pildistades 2h – alustasime kodutänaval ja lõpetasime eelpool mainitud Nature’s Outleti uskumatut ilu nautides. 🧡 Õhtusöögiks tegi Joy oma imelist lasanjet! 🤤

21. oktoobril möödus mul 2 kuud vahetusaastal. Midagi väga erilist ei toimunud, oli lihtsalt tore päev. Näitlemise ja lavakujunduse tunnis hakkasime viimaks lavakujunduse poolega tegelema, ehk valmistasime oma viimaseks projektiks taustasid 🖼️ (kunangi eraldi detailsem postitus 1. veerandi tundidest!); jäime Hope’iga erandkorras peale tunde ajalehe toimetamisega abistama 👩🏻‍💻; koju jõudes ootasid Thani tehtud supermaitsvad No-Bakesid 🍪 (pean neid tegema hakkama, appi kui heaaad!); käisime raamatukogus, kust laenutasin 4 teost 📚 ning päeva lõpetuseks vaatasime Hope’i ja Thaniga mõtlemisainet pakkuvat (ainult mulle meeldis 😆) filmi The Lady in the Van”.

(internetist) No-Bakes

Vabandan väga, et nii harva blogin ning et viimaks blogides nii palju infot ühte postitusse surun, kuid kuigi ma enda arvates pole siin väga tegus, blogimiseks ikka aega ei jää… Tahaksin midagi muud väita, kuid usutavasti jagan enamiku pilte alles vahetusaastalt naastes või üldse ainult Instagrami/Facebooki vahendusel. Tänud kannatlikkuse eest! 💞

Helgeid mõtteid tumedasse novembrisse! 🎇
Triin

1. kuu pilte, video 📷

Presque Isle, juba augusti lõpus olid puud värvilised
Erie järv
Pennsylvania, USA
kahjuks ei näinud ühtki kilpkonna
endiselt Erie järve (mitte ookeani) ääres
Penn State Nittany Lion
ameeriklased on Halloweeniks valmis, juba ammu
postkast!
killuke mu vahetuspere majast…
killuke kellegi teise majast (aknaluugid!)
hästi nummi naabruskond on
aknaluugid!
Edinboro järv (väga lähedal kodule)
kayakid on teemas (ma pole kahjuks sõitmas käinud)
😍
metsümiseja!
Frodo 💙 (vahetuspere kutsa)
cheerleaders

PS. Loodetavasti saan millalgi rohkem videoid jagada, praegu oli ka vaid selle klipi üleslaadimine väga vaevaline…

Vinget oktoobrit! 🎃

Triin

1. kuu 🇺🇸

Ahoi! 🐠

Kuu aega Ameerika Ühendriikides. Maandusin 21. augusti õhtul ning kuni 30. augustini olen juba kokkuvõtte teinud… Millega 31. augustil – 21. septembril tegelesin?

31. augustil käisin vahetusisa Ericuga Erie järve ääres rattaga sõitmas. Nii piirkond kui päev olid imeilusad ning lisaks lihtsalt vaate nautimisele sain rattatiiru fotograafia tunniks vajalike piltide jäädvustamiseks kasutada. 🖼️Peale sõitu tutvustas Eric mulle Penn State Behrendi campust – ta töötab selles kolledžis finantsprofessorina. Väga vinge oli säärast ülikoolilinnakut näha: tohutult palju erinevaid maju, isegi eraldi kirik. Lisaks oli asukoht väga looduskaunis ehk kõik paiknes justkui hiiglaslikus pargis. 🎓 Tagasiteel sain maitsta maailma parimat šokolaadi: Eric viis mind kohta nimega Romolo’s Chocolates ning mul lihtsalt ei jätku sõnu, et seda imelist paika kirjeldada! See oli nii šokolaadivabrik kui -pood ning valik oli lõputu. Ma ei tea, mida nad oma šokolaadi sisse panevad ega tahagi teada, kuid see oli VAPUSTAV!! Yummm kui maitsev! Väga-väga loodan, et saan sinna uuesti minna. 😋🍫 Samuti oli sel päeval mu vahetusvenna Thani sünnipäevapidu, ehk magusaõgimine ei lõppenud: sõime sadat erinevat sorti jäätist, karamelli-, šokolaadi- ja maasikasiirupit, kirsse ning kummikomme KORRAGA! Mjäu, mina lahkun diabeediga. 🍨

1. ja 2. september möödusid filme vaadates. Mu vahetuspere Armastab teleka vaatamist, ehk seda teen siin (kahjuks?) palju. Kuna Hope’ile (vahetusõde) meeldivad väga Jane Austeni romaanid, olin nõus temaga “Wives and Daughters”it ja “Pride and Prejudice”i vaatama. Mõlemad filmid on kohutavalt pikad – 5h+ – ehk sinna kaks väärtuslikku päeva mu vahetusaastast läkski… (2. septembril, esmaspäeval polnud kooli, sest USAs on sel päeval Labor Day nimeline püha.) 🎞️

3. septembril kohtusin esmakordselt oma tugiisiku Timiga. Üllatusin, sest tegu on väga noore mehega, kuid guugeldades nähtud piltidele toetudes olin valmis pigem vanema meesterahvaga kohtuma… Einoh, väga tore ju. Vestluse detailidesse ei lasku, sest see on konfidentsiaalne, kuid tõden kergendusega, et mu tugiisik on päris vahva kutt ning tundsin end temaga rääkides üsna vabalt. 😄

5. septembril veetsime terve näitlemise ja lavakujunduse tunni lihtsalt vesteldes – õpetajal oli muud tegemist. See on mu vaieldamatu lemmiktund ning kõik õpilased selles klassis on niii vinged! 🥰 (See polnud ainus kord, kui meile “vaba tund” on antud, kuid mind ei häiri õpetaja kõrvalised tegemised absoluutselt – need lihtsalt jutustades veedetud tunnid on klassi niivõrd palju ühtsemaks muutnud! (Õps ei kooserda lihtsalt suvaliselt ringi: hetkel valmistub mu kool selleaastaseks “Cats” näidendiks ning tal on seetõttu käed-jalad tööd täis, arusaadav ju.)) 🎭 Peale tunde viis vahetusema Joy mind Campbell’s Potterysse ehk väga armsasse keraamikapoodi ning seejärel Dairy Supreme’i jäätist sööma. Valisin Reese’s Peanut Butter Cup flurry… Aghh, kui maitseeev! 🍦 Sel õhtul tegime vahetusperega s’moresid (comes from some more) ning jep, kordan siinkohal kõikide USAs käinud vahetusõpilaste blogisid: miks me neid Eestis ei tee? (Vaja läheb vaid vahukomme, küpsiseid ja šokolaadi ning tulemus on oi kui maitsev!) 😍 Päeva tippsündmus oli esmakordne langeva tähe nägemine! 🌠 Lamasime Hope’iga sissesõiduteel, ajasime juttu ja vaatasime tähti ning sealt see tuli!

7. septembril toimus mu koolis marching bandide “näitus”, kus eri koolidest tulnud bändid oma võistluskavu esitasid. Kuna vahetusvend Than on bändis ja vahetusvanemad üritusel vabatahtlikud, otsustasime õhtul Hope’iga ka vaatama minna. Näitusel müüdi palju head ja paremat ehk saime väga vähese raha eest paaalju magusat, yummy! 🤩 (Mu blogi ilmselgelt toidule orienteeritud, vabandust. ❤️)

8. septembril kohtusin Hope’i sõbranna Morganiga. Hope lõpetab sel aastal keskkooli, ehk nad käisid senior year pilte tegemas. (USAs on väga tavaline, et igast õppeaastast koostatakse aastaraamat, milles on pildid kõikidest õpilastest ning kokkuvõtted tähtsamatest üritustest jne. Ülejäänud klasside õpilastest tehakse pildid koolis, kuid lõpetajad teevad peaaegu kõik oma fotod väljaspool – löövad end üles ja sõidavad looduskaunitesse kohtadesse jms.) Lisaks üksikpiltidele tegi Morgan mõned pildid minust ja Hope’ist koos – sain endale toredad jäädvustused. 📸

10. septembril toimus koolis tulistamisõppus (mida teha koolitulistamise korral, mitte kuidas tulistada) – küll me elame ikka armsas turvalises maailmas. Olen väga õnnelik, et Eestis on vaid tuletõrjeõppused (siin on need Ka). 🔫😞

11. septembril oli 9/11i “aastapäev” ehk uudistes ja muidu muust ei räägitudki. Koolis oli isegi eraldi vaikuseminut, et selles katastroofis hukkunuid mälestada… 🛩️ Õhtul nägin esimest korda elus jaanimardikaid! Läksime äiksetormi ajal Joyga verandale istuma, seal oli kuiv ja vihmast hoolimata väga soe ning vihmaniresid jälgides neid märkasimegi: muudkui süttisid, kustusid, süttisid taas. 💡

12. septembril sain viimaks ometi interneti! Nagu juba mainisin, pidin selleks uue telefoni ostma ning 40€ kuus vaid 6GB interneti eest välja käia pole just liialt rõõmustav, kuid kooliwifist sõltuda polnud samuti vahva… 🙃

13. septembril, reedel tõi füsaõps donuteid ja pumpkin spice kreemiga kaneelirulle! Ta on niigi megavinge, kuid noh see käik muutis ta täielikult ületamatuks! (Okei, võib-olla me poleks donuteid saanud, kui me poleks avastanud, et tema neljanda tunni klass sai ühel reedel pitsat, kuid see-selleks…) 🍩 Näitlemises oli taaskord õpetajal tegemist ehk õpilastel vaba tund – armastan kõiki oma klassikaaslasi niii väga, supervahva on nendega lihtsalt lobiseda! Lisaks pakkus hiinakeeleõpetaja, kelle klassis lõunat sööme, mingit hiina maiustust, ehk sel päeval suhkrupuudust tundma ei pidanud. 😊

14. septembril käis meil külas Hope’i lapsepõlvesõbranna Kaleigh. Käisime selles kirikukaltsukas, Thrifty Threadsis, mida millalgi varem ka maininud olen: imestasin taaskord, sest sain vaid 1,75$ eest 7 riideeset! 🧥Hiljem suundusime Dairy Supreme’i jätsijahile! 🍦

18. septembril toimus koolis selle õppeaasta esimene Activity Period ehk iga kuu kolmandal kolmapäeval on tunnid 5 minutit lühemad ja tavapärase 15-minutilise Tutoriali asemel on 45-minutiline “vahetund”. Sel ajal võib olla kas raamatukogus, mõnes klassis või klubis. Kuna ma ei tahtnud tühja istuda, siis otsustasin uurida, millega ajaleheklubi tegeleb ning kas saan abiks olla. Pea kohe kui olin uksest sisse astunud anti mulle ülesandeks koolikohvikut (see oli äsja avatud) ja blood drive’i pildistama minna (siin on doonorlus väga populaarne, mõnes koolis lausa makstakse õpilastele selle eest (meie koolis sai tänutäheks sokid vms). Oli tore, et sain kohe kasulik olla ning keelebarjäärist hoolimata kooli ajalehe valmimiseks oma panuse anda. 📰

19. septembril tegime füsas õpetaja ettepanekul keset tundi ühele klassikaaslasele videokõne. Tegu oli meie kooli jalkastaariga, kes eelmisel võistlusel nii rängalt viga sai, et pidi paranemiseks operatsioonil käima. Ta on äärmiselt sõbralik ja andekas poiss, kuid antud vigastuse tõttu jäi ta ilma oma kolledžistipendiumitest ning rollist kooli näidendis… Otsustasin antud kõne mainida, sest ma ei usu, et Eestis õpetajad taolisi ettepanekuid teevad, kuid minu arvates loevad just sellised pisikesed südantsoojendavad märkamised. 😇 Peale tunde otsustasin, et tahangi ajaleheklubi liige olla ning kohe anti mulle artikkel toimetada ja muidu oli ka õhkkond väga meeldiv. 🗞️

20. septembril käisin kolmandat korda jalkamängu vaatamas. Kahel eelneval mängul istusin lihtsalt oma vahetusvanematega, sest ma ei teadnud, kas ja kes mu tuttavatest mängu vaatab (paljud käivad vaid Homecoming game’i vaatamas), kuid sel korral otsustasin silmad-kõrvad lahti hoida ning üks tüdruk mu inglise keele klassist pakkuski end mulle kaaslaseks. Tervet mängu ma siiski tema kõrval ei veetnud, sest “punt” koosneski vaid meist kahest ja tema poiss-sõbrast ehk ma otsustasin mitte viies ratas olla ning hängisin enamuse mängust Chloe ja tema sõpradega (teadsin teda näitlemisest). 🏈 Mugavustsoonist välja astumine pole isegi vahetusaastal nii lihtne kui tundub!

21. septembril täituski minu kuu aega vahetusõpilasena. Oli laupäev ning kuigi õues oli 28°C, tuli vahetusisal vapustav mõte mulle talveriideid ostma minna ehk enamus päevast oligi sisustatud. (Tegelt pole sarkastiline, olen tänulik, et see nüüd tehtud on ja arvatavasti oluliselt parema hinnaga kui õigel hooajal.) ❄️ Shoppamise lõppedes ostsime ühest armsast kohvikust minidonuteid ning õhtusöögiks sõime burgereid ja maisi. 😋 Võib öelda, et oli täitsa korda läinud päev.

Veel tähelepanekuid:
Vesi/jää – Eeldasingi, et USAs kraanivett ei jooda, kuid sellegipoolest on veider pidevalt filterkannu kasutada. Alternatiivvariandina olen märganud külmkapi ukses olevaid veeautomaate, mis samuti filtreerivad; ka minu vahetusperel on taoline külmik. Antud automaadist saab lisaks tavalisele veele ka jääkuubikuid ning seda võimalust juba naljalt kasutamata ei jäeta – ameeriklased armastavad jääd. Mis värk sellega on? Miks neile meeldib poole vähem limonaadi saada ja pidevalt kuubikuid neelata? 🥶


Piimapakid – Plastikust. ~3,79-liitrised (1 gallon). Superveidra kujuga. Ikka veel harjumatu. 🥛


Kastiautod – Edinboro on väikelinn ja pigem selline maapiirkond. Kuna farmid, traktorid ja kauboisaapad on igapäevane nähtus, ei osanud ma tähelegi panna, et pea iga teine auto on kastiga – sellele juhtis tähelepanu mu vahetusema ja küsis, kas meil Eestis üldse on selliseid autosid… Igatahes, nüüd mulle küll hakkab silma, et see vist pisut veider, et Linnas kõik kastiautosid täis on. 🤠


Kõrvaklapid – Rääkisin teile kooli iPadidest ja tunnis telefonide kasutamisest… Unustasin vist mainida, et ka kõrvaklapid võivad igal ajal kõrvas olla ning kuigi tihtipeale juhtub, et kuulaja on helitugevuse nii kõrgeks keeranud, et kogu klass saab tema muusikamaitset nautida, ei tee keegi väljagi. 🎧


Tööde hindamine – Misasja? Miks õpetaja üle terve mu töö suure “C” maalib, kui vastused õiged (correct)? Ma siin ootaks kiitust, mitte soditud tööd eksole… 😛


Reisimine – Jep, Ameerika Ühendriigid on suur ja lai ala ning lennukiga lendamine kallis. Mõistan täiesti, et paljud ameeriklased reisivad vaid autoga eri osariikidesse. Kuid… Olen õppinud, et mõnel õpilasel pole õnnestunud sedagi teha ning vahetusisa tõdes, et paljud ei reisi täiskasvanunagi… Kui kohutav! 🧳

Tööl käimine – Hiljemalt 16-aastaselt lähevad siin kõik tööle. Nad töötavad kogu suve ning õppeaasta sees peale tunde ja nädalavahetuseti. Keegi ei küsi: “Kas sa käid juba tööl?”, küsitakse: “Kus sa töötad?”… 💸


“Tiitlid” – Okei. Mister on lihtne. Aga Miss või Missis? Kust mina teadma peaks, kas too naine on abielus või mitte? Ja miks see mulle korda peaks minema?? Mõni õpetaja on Missis, kuigi mina küll kuskil sõrmust ei näe jnejne… Puhh, see on keeruline. 🙄💍

Chicken Sandwich – Olgugi, et ainus erinevus võib olla, et liha asemel on kana, pole mitte üheski söögikohas tegu kanaburgeriga. Burger on burger ja kana on kana. Kanaburger on kanavõileib. 🐔🍔 (Minu kui suure kanaburgeri austaja puhul oluline märkamine! (Kuigi siin olles olen enamasti lihast burgereid nautinud…))

Religioossuse taunimine – Kirjutan sellest kindlasti veel ja veel ja veel, kuid otsustasin sellegipoolest mainida, mis mulle kõige rohkem silma on jäänud. Nimelt minu arvates on vähemalt Eestis (kui mitte ka mujal maailmas) levinud arusaam, et USA on väga usklik riik… Kuid mu vahetuspere tegi mulle juba ammu selgeks, et kristlus on väga ebapopulaarne ning lausa vihatud… Umm, oookei… Kõik ju näevad end alati kannatajana ning tunnevad, et on vähemuses – mis siis teha. Aaga teema ei lõppenud sealkohal. Koolis olen väga mitmel korral kuulnud õpetajaid väitmas, et “USA pole eriti usklik riik” ja “välismaailm teab, et USA pole eriti usulembene”… Möh? Mis toimub? Olen ma mingis eraldiseisvas universumis elanud? Mida nad ajavad? Ise veel vannuvad iga päev oma riigile JA Jumalale truudust üle terve kooli… ✝️


Hirved – Üks päev koolist koju sõites lihtsalt oli kaks tükki tee ääres. Mõtlesin, et lisaks “Edinboros nähtud loomad” loetellu. 💛

Et siis jah. See blogi on veits ligadi-logadi, kuid loodan, et enam-vähem okei lugeda. Järgmiseks on plaanis jagada esimesel kuul tehtud pilte-videoid ning peale seda mõtlesin lihtsalt emotsioone ja muidu mõtteid käsitleva postituse teha… Eks näis, kuidas see kõik välja tuleb.

Positiivset meelt! 🍁
Triin

s’more (kergelt kõrbenud vahukommiga)

Tähelepanekuid

Tsauki! 🌻

Olen olnud USAs 4 nädalat, kogen iga päev midagi uut… Teen jooksvalt märkmeid, et eredamaid hetki tulevikus paremini meenutada ning oma kogemust teistegagi jagada. Nagu eelmises postituses mainisin, on plaanis kuu täitudes (3 päeva pärast, hihi, ilmselgelt hilineb) vahvamatest mälestustest eraldi postitus teha, mistõttu kõigest praegu ei kirjuta, kuid tähelepanekuid igast valdkonnast on teie ees:

Pesemisrätik – Võib-olla on tegu vaid minu vahetuspere veidrusega või on selline asi tavaline Eestiski, kuid mind igatahes üllatas… Nii duši all kui nõude pesemiseks kasutatakse siin majas švammi asemel käterätikuid. Möh? Kuidas see üldse töötab? 🚿


Kahvel ja lusikas – Noad pole (vähemalt minu vahetusperes) üldse teemas… Need eksisteerivad, kuid kui vähegi võimalik, üritatakse nende kasutamist vältida. Kui on soov toitu tükeldada, antakse kahvliga raiudes endast parim… Või kogu pere kasutab üht nuga ning teeb sellega kõik vajalikud tükeldused enne sööma hakkamist… Või süüakse üldse lihtsalt hiiglaslike ampsudega… Minu vahetusperes natuke abi siiski kasutatakse: enamasti on iga toidu puhul söögiriistadeks kahvel ja LUSIKAS. Misasja? Kuidas see mind aitama peaks? Vahel jah on nt riis, mida lihtsam lusikaga kühveldada, kuid üldjuhul üritan lihtsalt ette kujutada, et kahvel on nii kahvel kui nuga ning lusikas aitab noa kombel toitu kahvlile kuhjata… Mida iganes. 🍴🥄


Vahetuspere ülikontrolliv, ülehoolitsev – Mu vahetusvanemad viivad lapsi kõikjale, autoga; teavad igast sammust ning armastavad piirangute seadmist. Hope ja Than (vahetusõde ja -vend) ei hängi kunagi peale kooli või nädalavahetuseti sõpradega väljas (kõik külaskäigud jms on ette planeeritud ning tähendavad sõna otseses mõttes kas kellelgi külas käimist või kellegi võõrustamist, mitte lihtsalt linna peal tuuseldamist), neil pole telefone(!), sõnavara on väga kontrollitud, “lapsed” (Hope on 17!) tohivad vaadata vaid väga “puhtaid” filme (nt kui koolis näidatakse filmi, milles vanemate arvates ebasobilikke stseene, peavad Hope ja Than klassist väljas ootama (samal ajal kui ülejäänud filmi vaatavad)) jnejne. Saan aru, et igas peres omad reeglid, kuid vabandust, aga mida? Mulle tundub, et siin on piirangud veidi üle võlli. (Õnneks minusse suhtutakse siiski leebemalt…) Ma ei taha oma kallist vahetuspere taga rääkida… Nendin vaid fakte ning kirjeldan elu peres, kes mind võõrustada otsustas. See on siiski väga suur osa vahetusaastast. Mulle lihtsalt tundub ülimalt kummastav, kui 17-aastane tüdruk väidab, et tema jaoks on tunnike sõbrannaga lillepõllul pildistamine eriline ja esmakordne sääraselt iseseisev kogemus… No eks näis, kuidas meil siin sujub. 😶


Autoga, autoga, autoga – Elan Edinboro järvele väga lähedal ja üleüldiselt on Edinboro maaliline ning üldse-mitte-Ameerikalikult jalakäijasõbralik, kuid selleks, et nt järve äärde jalutama minna võtab mu vahetuspere ette minutise autosõidu, et alustada jalutuskäiku järveäärsest parklast… Nalja teete? Õnneks on mind siiski ka iseseisvalt välja lubatud ehk olen selle olematu pikkusega maa jala vantsinud, kuid no tõesti – naljakas hakkab sellisele laiskusele(?) mõeldes. 🚗

Maa-alused elektriaiad – Minu elurajoonis on ümberringi vaid eramajad ning kõigil aiad… Või oleks õigem öelda, et iga maja juurde käib hoolitsetud maalapp, mida enamasti kaunistavad mõned ilutaimed? Nimelt aedade piiramisse siin väga ei usuta. Kui tahad koeri pidada, siis paigaldad maa-aluse elektripiirde ning sellega neid ohjadki – ei mingeid puust latte, metallist vardaid vms. 🏡


Aknaluugid – Minu naabruskonnas ümbritsevad igal majal aknaid luugid… Ma ei tea, kas need on ka reaalselt suletavad või kõik lihtsalt imiteerivad, kuid vaadata on igatahes väga ilus-armas. (Millalgi on plaanis ka rohkem pilte jagada, siis näete mõnd näidist mainitud aknaluukidest.) 🏠


Roadkill – Edinboros ja Eries on sõidutee ääres tohutult palju loomakorjuseid… Iga natukese aja tagant mõni pesukaru, skunk, muu metsloom… Väiksematest närilistest ja lindudest rääkimata. 😔


Autonumber ainult taga – Kui olin juba mõnda aega siin ookeani taga kooserdanud, märkasin ühel õhtul, et autodel on number vaid taga… Sain teada, et see on USAs täiesti tavaline, kuid oleneb osariigist (Pennsylvanias peab autonumber vaid taga olema, kuid mõnes teises osariigis võivad olla samasugused nõuded nagu Eestis). 🚘


Postkastid – Ameerika postkastid noh. Nii nummid. 📬


Small talks – Inimesed on väga-väga sõbralikud. Tänaval tervitatakse teineteist ning tihti peatutakse lühikeseks vestlusekski. Komplimendid, naeratamine, üleüldine positiivsus. 🗣️


Kuupäevad – Miks nad seda teevad? Kelle mõte oli kuu enne päeva märkida? See pole loogiline ju. 🤨


Kollased koolibussid – Kuna mind sõidutab vahetusema, ei ole ma süsteemiga liialt hästi kursis, kuid üldplaanis on see selline: koolibusse on väga palju ning need sõidavad eri piirkondades (ei tea kui suures raadiuses kooli mõttes, aga igas suunas), nii päeva alguses kui lõpus on rodu busse kooli ees ning toimub siis vastavalt kas õpilaste maha panemine või peale võtmine. Igaüks teab täpselt, kus ja mis kell tema koju sõitev buss peatub. PS. Ärgem laskem end bussikeste imearmsast välimusest petta: kohalikud teavad rääkida, et bussis on kitsas ja lärmakas ning – mis kõige kohutavam – puudub konditsioneer! Mina peaksin oma kogemuse saama mõnel väljasõidul, eks siis jagan isiklikku arvamust ka. 🌡️

Mais – Värske, kohalik mais. Mitte miski ei ületa seda mahlast magusat maitset. Appi kui hea! Maisipõllud on kõikjal. 🌽


Juhiload – No kes ei teaks, aga ikkagi. Juhilubade tegemine pole siin 16-aastaselt mitte võimalus, vaid inimõigus. Vau. Nii palju lapsi roolis. Väga veider on koolis kuulda õpilastele suunatud teadaandeid parkimislubade taotlemise kohta jne. Vau. 🚙


iPhone’id – Kõigil. Ma ei tee nalja. Vähemalt 95% inimestest on iPhone’id ning ülejäänud 5%il Samsungid. Mitte ühtki teist brändi(?) pole esindatud. Teadsin, et Huaweisid siin ilmselt ei kohta, sest USA ja Hiina jnejne, kuid, tegelt ka või, poleks arvanud, et keegi sellest firmast isegi kuulnud pole. Telefonipoes palus töötaja mul ekstra talle oma telefoni vaatlemiseks anda, nii huvitav ja eriline oli. PS. Huvitavast ja erilisest mul kasu pole – kohalikud kaardid minu Huaweis ei tööta ning pidin uue telefoni ostma… 😒


Dollarid – 1- ja 2-dollarilistest paberrahadest rääkimata… Misasjad on quarter (1/4$), dime (1/10$) jne?? Miks neil lihtsalt tavalised sendid pole? Agh. 💰


Kilekotiusku – Nutma ajab. Poes käies pakendab kassapidaja mitte klient. Ja 3 toodet ühte kotti on suur saavutus. Mida te teete?? Iga väiksemagi ostuga võib poest väljuda 3 kilekotiga jne. Vabandust, kuid kahjuks julgen väita, et ameeriklased on meie maailma suurimad reostajad… 🗑️


Palju-palju metsloomi – Aknast välja vaadates märkan alati tavalisi ja koopaoravaid, hiiri ja muid väiksemaid närilisi; maja taga on golfiväljak, mis on täis metsümisejaid; koduaias olen silmanud ka skunki ja jänest; teeäärsete korjuste põhjal otsustades on siin palju pesukarusid jnejne. Nii vahva! 🦝


Jahtimine – Vau. Päriselt? See on siin väga-väga-väga populaarne. Kui inka õps üks päev küsis, kes meie klassist jahil käib, tõstis vähemalt kolmandik käe ning üleüldse olen väga mitmel korral inimesi jahtimisest rääkimas kuulnud. Ma ei oska ega taha sellesse väga kuidagi suhtuda, aga no kohe üldse ei mõista, miks inimestele tapmine rõõmu valmistab… 🦆

Huvitavaid küsimusi (tõlgitult):
*sõidame autoga, raadiost tuleb Ed Sheerani laul, ümisen kaasa; Hope imestab, et olen Sheeranist kuulnud ega taha hästi uskuda, et meil Eestis tavalistele poplauludele ligipääs on* Hope: “Kuidas Eestis poplaulude kuulamine käib? Kas need tõlgitakse teie keelde?”
*mängime näitlemises mingit tähestikumängu ning teemaks on riigid* kaasõpilane: “Kas Kreeka on riik?”
*nagu kord ja kohus käin ringi ning seletan kõigile, et olen vahetusõpilane* klassikaaslane inglise keele tunnis: “Mis see on? Kas sind nagu adopteeriti aastaks või?” 😄

Telefonid tunnis – Kedagi ei huvita. Õpilased kasutavad vahet pidamata lisaks kooli antud iPadile isiklikke nutiseadmeid ning õpetajad mitte lihtsalt ei hooli – mõni lausa rõhutab, et kuna oleme nii vanad, siis tema austab meid ja mõistab vajadust keset tundi snappe saata täielikult. Ookei. Söömine on ka hästi tavaline. Keset tundi banaani või võileiba, müslibatooni või jogurtit mugida – täitsa normi (mitte lihtsalt vaikselt kuskil nurgas vms, õpetajaga samal ajal rääkides näiteks samuti). Päris põnev, ma ütleks. 📱🥪


Snapchat ja TikTok vs Facebook – Okei. Snapchat veel. Kuigi ma seda lakkamatut selfide saatmist eriti ei mõista. Aga TikTok… Ee, päriselt? See meil Eestis rohkem selline 4.-5. klassi õpilaste teema ju? Igatahes siin on see kõigi teema. Tüdrukute ja poiste. Igas vanuses. Minu arvates on päris naeruväärne kui 18-aastased keset kooli kõigi ees end suud maigutamas ja veidraid liigutusi tegemas filmivad ning seejärel teineteise loomingu arvustamisest toituvad, kuid eks see ole vaid minu subjektiivne arvamus… Ja kunagi ei või teada, öeldakse ju, et kõigega harjub – võib-olla näeb varsti mindki sääraseid videoid vorpimas. 🤳🏻 Facebook on vanuritele. Jah, ka Eestis ei kasuta noored seda liialt aktiivselt, kuid kasvõi Messengeri pärast ju ikka – Ameerikas pole noortel isegi kontot. Instagram on selline hall, neutraalne ala.


Kodutööde olematus – Mitte et ma kurdaks. Absoluutselt mitte. Ja minul pole just kõige raskem tunniplaan ka. Kuid ikkagi. Terve veerand on iga päev samad tunnid. Ja neid tunde on vaid 4. Isegi kui igas aines jääb õppida, ei saa ju seda väga palju olla… Armastan! Hiljemalt õhtusöögiks olen alati õppimise lõpetanud. 😊


Kooli iPadid – Kõik mis võimalik, on iPadis. Keegi ei kasuta vihikuid (yay, save the trees!) – iPadi on ju palju hõlpsam märkmeid teha, õpikud on vaid üksikutes tundides (minul mitte üheski) ning töövihikutest pole keegi kuulnudki. Vahel jagab mõni õpetaja töölehti või ajutiselt midagi päris raamatutest lugeda, kuid sellega paberimajandus piirdub. Enamus tööd on virtuaalsed. Kasutatakse eraldi rakendusi teadete edastamiseks, materjalide postitamiseks; märkmete tegemiseks; hinnete vaatamiseks; kooli peal eri kohtadesse (lockeri juurde, vetsu, teise klassi vms) liikumise loa taotlemiseks jne. Alguses oli selline süsteem väga võõras, kuid nüüd hakkan harjuma. Lihtsalt veider on mõelda, et Eestis kannatavad õpilased 8-kiloste koolikottide all, kuid siin saan vabalt hakkama vaid iPadiga… 🍏


Harilikumaania – Minu jaoks kõige suurem üllatus. Noh, kui töö- ja tavalistesse vihikutesse ei usuta, siis on vist ju päris loogiline eeldada, et pinalid pole samuti teemas. Ei olegi. Aga. Vahepeal ju ikkagi töölehed jms. Kuid. Selle asemel, et endaga pidevalt pastakat kaasas kanda, kannavad eranditult kõik õpilased (vähemalt minu koolis) harilikke. Ja nad kirjutavad kõike harilikega. See, mis Eestis keelatud, on siin normaalne. Mitte lihtsalt töölehed ja suvalised märkmed. Kontrolltööd täidetakse harilikuga. Tähtsad dokumendid “allkirjastatakse” harilikuga jnejne. Ja õpetajad mitte ei laida, vaid kiidavad takka. ✏️

Allkiri vs lihtsalt täisnimi – Ma ei tea, kas järgnev väide on kogu USAle iseloomulik või on tegu lihtsalt piirkondliku iseärasusega, kuid kogu siin oldud aja jooksul olen näinud umbes-täpselt KAHTE reaalset allkirja… Ärge saage valesti aru: dokumendid meeldivad ameeriklastele väga ning pea iga päev on tarvis millelegi alla kirjutada, kuid… Ma ei räägi vaid lastest… Pea iga kord märgivad nii täiskasvanud kui õpilased enda “allkirjaks” lihtsalt kursiivis (kui sedagi) täisnime… Umm… Et siis… Tunnen end veits veidralt oma sigrimigriga teiste selgelt loetavate nimede kõrval eksole… 📝

Kirjatähed – Teadsin seda juba enne siia tulemist, kuid ikkagi on veider. Rääkimata sellest, et ameeriklased kursiivi ei kasuta – nad ei oska seda lugedagi! Olen harjunud seotud kirjatähtedega kirjutama, kuid siin seda teadlikult vältinud… Sellegipoolest on harjumatu näha, et õpilased mõistavadki vaid n-ö “trükitud” tähti ning neile pole kursiivis kirjutamist kunagi õpetatud… Mõni pole sellest kuulnudki. 😐

Jnejnejne. Usun, et taolisi märkusi teen veel mitmeid. Kuid selleks korraks aitab. Laupäeval täitub mul kuu USAsse saabumisest. See tähendab kuud kokkuvõtvat postitust… Kuid ilmselgelt ei avalikusta ma seda ajakohaselt, sest seda lihtsalt ei eksisteeri veel. Upsi. Aga see tuleb. Kunagi. 🙃

Värvilist sügist! 🍂

Triin

Esimene koolinädal

Heihopsti! 🐥

Lubasin esimesest koolinädalast kokkuvõtte kirjutada.

Alustuseks: Mainisin eelmises postituses, et 23. augustil käisin vahetusisaga koolis tunniplaani “koostamas”. Jutumärkides sellepärast, et koostada polnud mul midagi – tunniplaan oli juba valmis. Olin jahmunud, sest teadsin, et USAs saavad keskkooli õpilased pea kõik ained ise valida ning vahetusõpilastel on veelgi suurem otsustusõigus. Kuid minul läks teisiti… ✏️


Kooliaasta on jagatud neljaks veerandiks – terve veerand on iga päev samad tunnid – päevas 4 tundi. N-ö põhiained kestavad läbi kahe veerandi: inglise keel, bioloogia, ajalugu, matemaatika jne. Minul kui vahetusõpilasel on kohustuslik võtta inglise keel ja ajalugu, kuid muu peaks vaba valik olema…

Reaalsus oli aga see, et lisaks inglise keelele ja ajaloole oli minu tunniplaani pandud KEEMIA ning algebra/trigonomeetria EDASIJÕUDNUTELE. Üritasin olla leplik, kuid keemiaga on mu suhted siiski liialt kehvad. Vahetati ära. Kahjuks polnud lahendus eriti rõõmustav: keemia asemele sain FÜÜSIKA. Hinges kripeldas, sest tunniplaan ei vastanud absoluutselt ootustele, kuid mulle öeldi, et võin iga kell muutusi tegema minna, mistõttu otsustasin leppida.


Minu algne esimese veerandi tunniplaan oli siis selline: fotograafia (yay!), füüsika (eee appi), näitlemine ja lavakujundus (umm okei, veits hirmus), algebra/trigonomeetria edasijõudnutele (jummel küll). 📐


Kes veel ei tea, siis USAs ei erine esimene koolipäev tavalisest kuigi palju: toimuvad tavalised tunnid ning riietus suvaline (tõepoolest, vähemalt minu koolis küll kedagi ei huvita, mis õpilastel seljas on).

Minu vahetusõde ja -vend koolis lõunasööki ei osta – nad pakivad selle kaasa. Iga päev on nende (ja ka minu) lõunasöögiks kooliteel kodu lähedalt ostetud bagel ning mõni puuvili. Hommikul sööme tavaliselt krõbinaid, peale koolipäeva näksime midagi (krõpsud, jäätised, muu ebatervislik) ning õhtul sööme korraliku õhtusöögi. Naastes pean arvatavasti lennukis 2 istet broneerima, kuid ei saa öelda, et USA puhul mitte-just-liiga-tervislik eluviis mind üllataks.


Võib-olla olen seda juba maininud, kuid mind, Hope’i ja Thani sõidutab kooli vahetusema Joy (ei kasuta kollast koolibussi). Lahkume kodust umbes kl 7:30, teeme peatuse Lakeside Bagelis ning väljume kooli peasissepääsu ees. Igaks kuuks on Joy valinud piiblist ühe lause, mida kooli sõites pähe õpime (põhjus on väidetavalt see, et raskesse olukorda sattudes aitab nende meenutamine lootust säilitada) – noh, okei, omaette kogemus kindlasti.

26. augustil, esimesel koolipäeval algas päev advisoryga. See oli klassijuhataja tunni moodi (ainult et USAs on igas aines erinev seltskond ehk pole klasse ehk pole klassijuhatajaid).

Mu koolis on kõikidel õpetajatel iPadid ning Apple’i laua- ja sülearvutid, ka õpilastele andis kool uhiuued iPadid (aastaks kasutada, mitte päriseks). Hakkasime neid advisorys seadistama, kuid igaühel on wifisse pääsemiseks individuaalsed andmed ning mina sisse ei saanud…

Järgmiseks õppisime oma lockerite lukke kasutama: kui advisory õpetaja mulle ette oli näidanud, tegin esimesel katsel korrektselt järgi, kuid kirjalikele juhistele toetudes oleksin pusima jäänudki.

Kui iPadid olid seadistatud (kõigil peale minu) ning lukkude kasutamine käpas, anti meile aeg, et oma lockerid kooli pealt üles leida. Kaasõpilaste abiga leidsin lockeri, kuid takistuste jada ei lõppenud seal: kellegi asjad juba täitsid mu kappi. Ilmselt oli see õpilane eeldanud, et jätkab eelmisel aastal kasutatud lockeriga… Läksin front office’isse, sain uue lockeri. 🎒


Peale advisoryt oli fotograafia. Õpetaja on väga rõõmsameelne ning klass värvikalt kaunistatud – mõnus õhkkond. Sain teada, et tavapäraselt hakkab nädal välja nägema nii, et kolmapäeval annab õpetaja teema ja juhised ning järgmiseks esmaspäevaks peab olema esitada 24 pilti, millest kaht ülejäänud nädala töötleme… Esimene nädal oli muidugi pisut eriline ehk 24 pildi asemel pidime esitama 10 pilti jne. 📷


Füüsikas on ainult 8 õpilast: 5 poissi ja 3 tüdrukut. Ma ei tea, kas ja kuidas selle ainega hakkama saan, kuid vähemalt on õpetaja väga lahe ning toetav. Ta on täpselt selline fun meesõpetaja nagu high school moviedes kujutatakse. 📔


Näitlemine ja lavakujundus on kõige toredam: õpilased avatud ja sõbralikud ning õpetaja ka vahva. Selles tunnis pean kindlasti oma mugavustsoonist välja astuma, kuid usun, et see tuleb vaid kasuks. 🎭


Peale näitlemist ja lavakujundust oli söögivahetund. Istusin ühe tüdrukuga, kellega viimases tunnis tutvunud olin. Tema ostab koolitoitu ning esimesel päeval einestasime sööklas, kuid rohkem ma sinna sattunud pole. 🍴


Päeva lõpetas algebra/trigonomeetria. Kõik teised õpetajad olid esimese päeva puhul natukenegi tavapärasest erinevalt käitunud: tutvustanud end ja õppeainet jne. Alg/trig õps ei lausunud sõnagi, laotas laudadele nimesildid ning, kui olime meile määratud kohtadele istunud, andis kordavad töölehed. Terve tunni tegelesimegi töölehtede täitmisega, varasemalt õpitu meenutamisega. Tean, et USAs on teistsugune õppesüsteem, kuid sellegipoolest oli veider lõpuklassi õpilastega samas tunnis olla… Üritasin end mitte häirida lasta, kuid tundsin selgelt, et rõõmsaks see tund mind ei tee. 📈


Sel päeval tutvustas vahetuspere mulle veel üht nende harjumust: iga päev peale õhtusööki loeme piiblist ühe peatüki ning vanemad selgitavad loetu sisu. Ookei, igal juhul saab see aasta tavapärasest erinev olema. ✝️

27. augustil ehk esimesel täiesti tavalisel koolipäeval õpetasin füüsikas oma klassile esimese eestikeelse sõna: tere! Me pole eriti järjekindlad, kuid iga päev, kui meelde tuleb, õpetan neile ühe sõna. Ettepanek seda teha tuli füüsika õpetajalt: ta ei uskunud alguses, et eesti keel olemaski on. 🇪🇪

Tunnid kestavad 85min, tavalised vahetunnid 5min (söögivahetund 30min). Kotte klassiruumi kaasa võtta ei tohi, mistõttu peab igas vahetunnis selle 5min jooksul oma lockeri juures käima. Kuid see on täitsa tehtav. Peale teist tundi toimub kõigepealt eee lipu austamine(??): kõik tõusevad püsti ning pööravad USA lipu suunas (igas klassis on lipp), asetavad käed südame kohale ning loevad mingi vande vms (kooli juhataja lausub kõlarist kaasa). See on väga harjumatu ning ma pole päris kindel, mida tegema peaksin, kuid praegu olen lihtsalt koos teistega seisnud ja lõppu oodanud. 🇺🇸 Peale seda on 15min tutorial: sel ajal toimuvad mõned klubid (nt kooli ajaleht, kirjutamine), saab õpetajatelt küsimusi küsimas käia jne. Kuid see pole lihtsalt vahetund. Selleks, et klassist väljuda, peab endale iPadis ühe programmiga pääsme taotlema (sisestama kust kuhu ja miks minek) ning alles siis võib minna… Üleüldse on mu koolis koridorides liikumisega seonduv üsna rangelt reguleeritud: ükski õpetaja ei lase klassist väljuda enne tunni täpset lõppu ning igaks ebatavalisel ajal kooli peal liikumiseks on tarvis õpetaja kinnitatud pääset. Päev algab kl 8:00 ja lõpeb kl 14:45.


Teisel koolipäeval (27. augustil) sõin lõunat väljaspool sööklat. Mina ja veel 2 tüdrukut einestamegi iga päev koolisöökla asemel ühe väga toreda Taiwanist pärit mandariini keele õpetaja klassis.


Langetasin sel päeval otsuse, et soovin oma tunniplaani muuta, sest algebra/trigonomeetria edasijõudnutele käis siiski pisut üle jõu (juba esimene teema eeldas põhja, mida mina veel Eestis õppinud pole) ning ma ju nõustusin füüsikaga, mis mu ajurakud töös hoiab… Nüüd on mu tunniplaanis selle asemel inglise keel, mis on niikuinii üks kahest kursusest, mille kohustuslikus korras läbima pean. 😊

28. augustil sain teada, et lisaks minule on fotograafias veel üks vahetusõpilane: Gonzalo Hispaaniast, 10. klass. Kokku õpibki sel aastal General McLane High Schoolis 3 vahetusõpilast (Gonzalo Hispaaniast, Tina Vietnamist ja mina). 🇪🇸🇻🇳🇪🇪

Sel päeval pidin sooritama ühe vahetusõpilastele kohustusliku ingliskeeletesti, mis määrab ära kui palju mulle tähelepanu peaks pöörama (abi pakkuma) – selgus, et ma ei vaja keelelises mõttes koolipoolset tuge, yay? 😄

29. augustil kohtusin esmakordselt oma inglise keele klassiga (eelmisel päeval sooritasin tunni ajal raamatukogus testi ning üle-eelmisel olin veel matemaatik): õpetaja on väga sõbralik ja toetav, õpilased lõbusad. Fun fact: klassis on umbes 20 poissi ja (koos minuga) 3 tüdrukut. 👸🏻

30.augustil, reedel, nädala lõpus sain koolipoolse vahetusõpilastele mõeldud mapi, mis sisaldas muu hulgas juhtkonna tervitust, kooliaasta kalendrit ja koolimaja plaani. Jah, siis kui viimaks enam-vähem klassid abita üles leian, antakse kaart. 😒

Õhtul käisin vahetusperega kooli staadionil (Ameerika) jalgpalli vaatamas. 🏈 Meie kooli tiim võitis! 🏆 Täitsa vahva mäng, kuid õhtu parim osa oli siiski poolajal mänginud marching band. Nad on nii võimsad! 🎷

Eric (vahetusisa) tutvustas mulle “klassikalist Ameerika jalgpalli toitu” ehk pepperoni balli – nagu viineripirukas, aga viineri asemel kukli täidiseks pepperoni, nämma. 😋 Kõik mänguga seonduv oli väga uhke: vaatamiseks pidi ostma pileti, enamus pealtvaatajad kandsid kooli jalkagrupi või marching bandi fännikraami, lisaks marching bandile esinesid pidevalt cheerleaderid, snäkkide ostmiseks oli platsi lähedal mitu putkat üles seatud jne. Pealtvaatajad elasid kogu hingest kaasa.

💛 Selline oli mu esimene koolinädal USAs, 26.-30. august. Järgmiseks on plaanis jagada erinevaid tähelepanekuid, mida ookeani taga viibides teinud olen ning ilmselt võtan kuu täitudes meeldejäävamad sündmused kokku, eks näis, mis edasi. Seniks suur tänu kannatuse eest ning edukat kooliaastat!

PS. Loodetavasti saan õige pea kohaliku kaardi ehk püsiva interneti! Annan teada! 📱

Kallistan! 💗

Triin

39-12!

21.-25. august

Hi everybody! 🌟

Võtan kokku oma esimesed 5 päeva vahetusaastal.

21. augusti õhtul Eries maandudes liikusid reisijad läbi lennujaama baggage claimi juurde. Ei olnud küll eriti mahti süveneda, kuid esmamulje põhjal võin väita, et lennujaam oli väga väike ja inimtühi.
Peale pagasi saamist oli väljapääs otse õue (polnud sellist ala nagu nt Tallinna Lennujaamas, kus keegi siseruumis vastu saaks võtta). Läksin siis õue, kuid oma vahetuspere ei näinud. Üldse polnud seal väga kedagi: inimesed, kes olid pagasi kätte saanud läksid kas otse oma autosse või taksosse. Vahtisin natuke aega juhmi näoga ringi, kõndisin ühele ja teisele poole. 🧳


Umbes 5-10min pärast kuulsin, et keegi mu taga hüüab “Triin?”. See oli mu vahetusvend Nathanael (14) (edaspidi Than). Tema järel tuli ülejäänud pere: vahetusõde Hope (17), vahetusema Joy ning vahetusisa Eric. Neil oli ka plakat, millel seisis (vist): “Tere tulemast, Triin!” (Pole seda tervitusplakatit rohkem näinud, mistõttu ei julge kindlalt väita, aga ühes või teises keeles oli selline sõnum kindlasti. 😄)

Põhjus, miks vahetuspere hilines, oli see, et ka lennuk hilines ning nad jälgisid kodus lendude graafikuspüsimist. Järsku oli selgunud, et lennuk jõuab siiski hoiatatust varem, kuid nende kodust lennujaama oli endiselt poole tunni tee… Pole hullu, kõik ju laabus 🥰

Läksime Cheddar’s Scratch Kitchenisse õhtustama. Menüüs oli tohutu valik erinevaid steike ja kanaroogasid ning palju muudki. Kohaliku aja järgi oli kell umbes 18:30, kuid minu jaoks tähendas see 01:30 ehk kõht just liiga tühi polnud… Mõtlesin tellida midagi kergemat ehk kanasalati, kuid nii hiiglaslikku portsjonit polnud minu silmad veel näinud (praed olid väiksemad!). Seega sõin sellest vaid väikse osa ning ülejäänu võtsime koju kaasa. Sõin seda ülejärgmisel päeval lõunaks, kuid ikka jäi järele. Järeldus: USA portsud on hiiglaslikud(!), isegi minu jaoks! 🥗


Peale söömist tulime koju. Järgmised 10 kuud elan väikses armsas Edinboro linnas. Siin on umbes 6000 elanikku. Mu vahetuspere maja on imeilus ning oodatust palju suurem. Neil on 2 korrust, 2 vannituba ning kelder on mänguruum (muu hulgas on seal lauatennis, palju lauamänge, telekas videomängude mängimiseks). Mul pole oma tuba – jagan seda vahetusõe Hope’iga. Meil on narivoodi, mis on üleni haldjatuledesse(?) mässitud ning muidu täitsa nummi. Saabudes ootas mind voodil kauss, milles oli palju komme ning vannivaht. Awwi! 💘 Ja mu vahetusperes on väike valge superenergiline kutsu Frodo! 😍 Ning vahetusvenna toas on sisalik… Rahulik loomake, sain teda saabumisõhtul käes hoida. Sööb elusaid ritsikaid, see on veits creepy…

23. augustil toimus mu koolis, General Mclane High Schoolis nn eelorientatsioon. Minu grupis oli lisaks minule üks vahetusõpilane Vietnamist ning üks tüdruk, kes tuli lihtsalt teisest koolist. Kahjuks on nad mõlemad seniorid, kuid mina 11. klass… “Eelorientatsioon” tähendas lihtsalt koolis ringi käimist. Meid juhtis 4-5 abivalmit õpilast, kellest üks oli mu vahetusõde. Kool on peamiselt ühekorruseline (vist on mingi teine korrus ka, kuid sinna meid ei viidud ja tunde mul seal pole) ning maja pole hiiglaslik, kuid sellegipoolest on mul miskipärast pisut raske enda peas midagi kaardilaadset paika panna… 🏫


PS. Üks meid juhatanud õpilastest küsis minult, kas Eestis räägitakse inglise keelt. 😆


Samuti oli 22. august mu esimene täispikk päev USAs, ehk tutvusin lähemalt oma vahetusperega. Näiteks sain teada, et kuna vahetusema on kodune, teeb ta kõik ette ja taha ära ning mulle ühtki ülesannet ei anna… Kuna ma ei tahtnud end kasutuna tunda, leppisime siiski kokku, et mina puhastan aeg-ajalt ülemise korruse vannituba. 🙂


Õhtul käisime vaatamas kooli marching bandi proovi (mu vahetusvend mängib saksofoni) – nad olid võimsad! Päeva lõpetuseks tutvustasin Eestist toodud kingikesi ning vahetuspere proovis erinevaid Kalevi maiustusi. Eriti meeldisid neile tavaline piimašokolaad ning vaarikad tumedas šokolaadis. 🍫

23. augustil käisin vahetusisaga koolis tunniplaani “koostamas”… Täpsustan pikemalt järgmises postituses, milles kirjutan oma esimesest koolinädalast.
Lõunal käisin Hope’iga (vahetusõde) raamatukogus ning õhtul Ericuga (vahetusisa) minigolfi mängimas. ⛳

24. augustil külastasime Hope’iga lähedalasuvas kirikus olevat kaltsukat. Sain dollari eest 4 särki ning 3$ eest pusa! Õhtul mängisin Thani, Joy ja Ericuga (Hope oli tööl) petanki ning jalutasime Edinboro järve ääres. Mu vahetuspere kodukant on tõepoolest imeilus! 🦆

25. august, pühapäev. Mu vahetuspere käib pühapäeviti kirikus, kuid et minul oleks lihtsam kohaneda, jätsid nad sel korral minemata. Sellest hoolimata korraldasid nad kodus n-ö kirikuhommiku: laulsid erinevaid kristlikke laule, lugesid ühiselt piiblit ning arutasid loetu sisu üle. Lahkudes tean arvatavasti kristlusest nii mõndagi. ✝️


Kuna oli viimane päev enne kooli algust, viisid vahetusvanemad minu ja Hope’i lõbustusparki nimega Waldameer suvest viimast võtma. Megatore oli! 🎡 Õhtul käisime lõbustuspargi lähedal asuvas Sara’s-nimelises dineris. Ülivinge sisustus ja maitsev toit! 🍔 Vanilli-apelsini Coca on täiega heaa!

Päikseloojangut nautisime Erie järve ääres rannas. Järv on nii hiiglaslik, et meenutab ookeani. Vastaskaldal on Kanada… 🌅


Päeva lõpetuseks käisime kiiresti Targetis, kust ostsin koolikoti (Eestist ostetu sai lennujaamas välja võetud ja oleks arvatavasti liiga väike olnud) ning Walmartis, kust ostsin lunch bagi.

Järgmine postitus juba kooli kohta! 🎒 Ilusat suve lõppu! 🌻

Erie järve ääres
Waldameer

Triin